Pidu & Pillerkaar

Eile oli pidu.

Ja see oli igati meeldiv, parajalt metsik (sest jälle oli meil transpordiks kand ja varvas), naljakas, spontaanne.


Eile olin purjus.
Täna on pohmell.

Ja seda ongi mul vaja - lihtsalt olla. Nautida mitte millegi tegemist. Nüüd tean, et muidu ma teen kogu aeg midagi. Lihtsalt niisama ma ei ole. Ja see ongi hea, kuid vahel on vaja ka lihtsalt OLLA.

Küll elu on hea õpetaja!

Muidu, täna hommikul ärkasid mu vend ja ta naine ja nende 2 last üles ja mõtlesid, et teeks midagi lahedat. Ja nüüd nad on teel mulle külla. Lihtsalt, nii äge! 

---

Jõulud.

Jõuludest kui kristlikust traditsioonist ma eriliselt lugu ei pea. Eelmised veetsin sääskedega võideldes, pizzaõhtut pidades tähtederohkes Austraalias. Üle-eelmised veetsin Hispaania hipiseiklustes Grandadas. Üle-üle-eelmised veetsin Kannikese 11-3 korteris koos Itiga paastudes ja Pikakari rannas talisupeldes...

Tänavused jõulud veetsin Saarjärvel, mu vanemate uues kodus. Ka see ei jäänud eelmistest alla, kokku sai kogu meie pere. Ja nalja sai ka mitte karvavõrdki vähem kui meie perel kombeks. Margus saagis jää sisse korraliku ranna, jäätükkidest tegi pingid. Panime küünlad põlema ja jõulu-SPA ootas meie pere suplema. Ühel õhtul võtsime suitsusauna ka, kõrvad kärssasid, jalad külmusid. Sel õhtul käisime saunast tahmastena suplemas. Ja pärast suplust oli mõnusalt soe olla, nautisime SPA võlusid. Hehee. Ja kui tagasi sauna poole liikusime, siis ema jäätus oma viltidega maa külge kinni. Jah, aga teistel päevadel ujusime ilma saunata. Ja muide, tõesti ujusime - esimest korda elus oli võimalus käia nii suures jääaugus, kus ujuda sai.

Käisime kitse ja sokuga jalutamas, aitasime isal veel kolitud asju kärust maha tõsta... ja isver, kui palju nalja sai. Ülemõistuse lahe on vendadega lihtsalt mürada, nalja heita... nagu lapsepõlv. Ja ema ja isa... nad sobivad sinna uude koju niivõrd hästi. Käisime isaga ka nende teisel krundil, kus isal on mõned mesilastarud. Sumpasime põlvini lumes ja kuulasime toruga, kas mesilased on ikka veel elus. Ühes tühjas tarus olid endale hubase elamise teinud 2 hiirt, kes pääsesid küll eluga, aga pidid oma kodukohast loobuma. Ja ma sõitsin autoga hange :D

Tagasi tulin Kati-Matiga. Ja mul pole sõnu... nii head sõbrad lihtsalt. Ei teagi, keda või mida tänada sellise perekonna eest nagu mul on. Loomulikult, kõikjal on head-ja-halba, aga siiski, armastan oma pere täpselt sellisena nagu me oleme.

Ühe öö olin Tallinnas ja kohe hommikul ärgates tahtsin KOJU. Võtsin siis viimaste sentide eest busssi ja oh, kui hea tunne oli koju jõuda. Soojasse koju, kus naabrimees oli just ahjusid küdemas käinud. Mul oli küll süda paha, aga nii hea oli siiski oma kodus oma ebamugavas voodis olla.

Hommikul käisin Liisil külas. Oli tore nagu alati. Tagasiteel ostsin maapiima ja koju jõudes tegin sellega kohvi... mmm. Teine tera ikka kui poepiim. Siis olin enamus päeva asjalik, kirjutasin lõputööd ja seda nautides.

Õhtul tulid Anxi & CO külla, mingi hetk liitus ka Mari-Liis. Viimasega koos läksime jalutama. Mingi hetk võtsime auto ja sõitsime Kassarisse. Pidu & pillerkaar & saun, aga pikalt sinna peatuma ei jäänud. Kui aga tagasi Käinasse jõudsime ja auto omanikule tagastasime, siis mõtlesime ikkagi Kassarisse peole minna. Jala. Sinna on ca 10 km. Anxi alustas ka koos minu ja Mari-Liisiga teekonda, kuid kahjuks oli ta seekord loomulik kadu.... me Mari-Liisiga jõudsime peole. Oli tore pidu. Ja siis kui mingi hetk rahvas purjus oli, mõtlesime meie, kaks kainet, KOJU jalutada. Ca 10 km tagasi. Olen õnnelikult KOJU jõudnud ja nüüd siis vist magama.

Ilusad jõulud. 

ideaalne laupäev.

Jah, kus oli alles ideaalne laupäev - eneselegi etteaimamata tõi päev toreda saanisõidu poolmetsiku hobusega, pika karge metsamatka, Joosepi ja Hiiu Haldja jõhkra rodeo vaatamise - kukkumise - naermise, maailma kõige ägedama jalutuskäigu eriti hullus tuisus, iglus tsillimise... oh, mõnus on see Hiiumaa elu!

Kiri jõuluvanale.

Tere,

kui maailm otsa ei saa ja mulle kingitust teha tahad, siis oleksin väga tänulik õlivärvide või lõuendite eest!

Marelle

tasakaalus.

Olen siin Hiiumaal tõesti õnnelik. Muidugi, selline elustiil, kus midagi ei pea otseselt tegema, on libe tee. See vajab korralikku tööd endaga - et ära ei manduks. See vajab täielikku vastutust oma elu eest. See vajab näpuotsatäis julgust. Ja mulle see väljakutse meeldib.

Kuidagi, kõik, mis on, on tasakaalus. Piisaval määral veedan aega kodus, naudin seda, et mul on selline võimalus. Aga tore on vahel ka ringi liikuda. Täna käisin näiteks Kärdlas. Anu on seal üks tegelane, kellega on alati väga inspireeriv ja mõnus suhelda. Ja Liisi, Liisi on üldse siin põhikunde. Noh, kolmekesi kammisime kohalikke kaltsareid, jõime teed, arutasime elu-olusid. Ja nautisime päeva!

Huvitav, kas "lihtsuses peitub ilu" peab ka eluliselt paika?
Maal on elu lihtne. Teoreetiliselt.

on lihtsalt hea.

LANA DEL REY - BLUE JEANS

@ Tallinn, @ Tartu

Tallinnasse jõudes oli juba esmamulje teistsugune kui tavaliselt. Kõikjal oli nii palju liikumist, autosid, tulesid, müra. Omamoodi on kõik see kompott muidugi ilus ka, aga pean tõdema, et rahulikul Hiiumaal tunnen end ikka tunduvalt paremini.

Seiklused liigutasid mind igati mööda linna, kuid miskipärast isegi ilge lörtsi sees ei tundu ühistransport ahvatlev. Sest seal on nii palju "tuimasid" inimesi. Pigem eelistasin jala kõndida.
Käisin ballil, see oli suht ok, aga ei miskit erilist.

Järgmisel õhtul sain isaga Tartusse. Tartus sain Antsu ja Elinaga kokku, läksime peole. Ja üle pika aja oli väga väga meeldiv pidutseda. Kõigepealt kuulasime Genialistide klubis The Doors'i cover'it, mis oli ootustest parem. Ja siis keset ööd liikusime edasi KinkKonk'i, kus ootas eest eriti hea muusika ja sai varajaste hommikutundideni tantsu vihutud. Ja siis magama. Uni oli magus nagu kombeks.

Ärgates läksin Sandrale ja Markole külla, kes elavad ühes eriti hubases korteris. Jõime teed, sõime piparkooke ja arutasime kõiksugu põnevaid asju. Kuidagi eriti tore, et suvel Hiiumaalt sellised sõbrad leidsin.

Tallinnasse naastes oli pidusid jälle palju - alates lubade liigudest ja lõpetades uuesti The Doors'i coveriga. Oli taaskord väga hea. Lihtsalt, Tartus oli natuke ägedam, sest Genialistide klubi on teadaolevalt väga mõnus koht. Tallinnas oli kontsert suht lambikas kohas.

Pühapäeva hommikul ärkasin MRLSe juures, jõime kohvi ja nautisime pühapäeva. Ja oh, kui mõnus oli lõpuks bussi peale minna ja koju sõita. Terve reisi jooksul igatsesin kodu ning olin üdini õnnelik, et nüüd on mul kodu, mida igatseda!!

Talvevõlumaa.

Siia saarele on jõudnud täielik talvevõlumaa. Ma ei teadnud varem päris täpselt, mis see on, nüüd tean. Ärkasin hommikul vara nagu kombeks, võtsin maja eest Liisi auto ja sõitsin Kärdlasse. See sõit oli nii ilus, taustaks mängis Tenfold Rabbit. Tänks sõbrad, et nii head muusikat olete otsustanud teha!

Ajasin Kärdlas mõningaid asju ja siis sõitsin Kassarisse. Sõin Liisi ja Itiga pannkooke, arutasime natuke maailma asju ja üks pilt tekitas mu sees ikka erakordselt hea tunde... tekkis igatsus, aga selline hästi mõnus. Ja siis hakkasin jala Käina poole tatsuma. Isver, see oli kõige mõnusam asi, mis teinud olen. Tee, mida olen sadu kordi autoga sõitnud, oli jala käies midagi hoopis teistsugust. Oli aega iga värvi, lõhna, heli tähele panna. Ja see oli kuradima ilus!




Ja lisaks veel üks väike pildiseeria ühest toredast ratsutamisest talvevõlumaal:

Käinaseiklused.

Eile õhtul tuli mulle külla sama korteri eelmine elanik Birgit. Ta ütles, et on Käinas koos mõne sõbraga ning kutsus nad ka kaasa. Leidis aset päris naljakas olukord. Nimelt, kohalikud ossi-laadsed tüübid ootasid, et leiavad eest kauni tibi. Birgit nalja pärast ei hoiatanud ka neid, et ma olen suht kaugel sellest. Ja siis kui 3 kiilaspäist mu korterisse astusid, said nad peaaegu šoki. Leboriietes hipi kütab ahju... Mis kuradi hipipesa? Mulle pakkus antud olukord nalja ja võtsin nad rõõmuga vastu, pakkusin teed ja veits muigasin. Nad olid aga nii ehmunud, ei osanud kuidagi olla. Naljakas on see, et nad küllalt pika aja jooksul ära ei kohanenud. Ise tunnen tohutut rõõmu selle üle, et suva millisesse olukorda ma ka ei satuks, jään ikka avatuks. Jään iseendaks. Tavaliselt. Ja avastan maailma kohta rohkem kui kohanemata olles. Mäletan, et varem jäin ka vahel enda eelarvamustesse kinni ning ei osanud võib-olla uute inimestega suhelda. Reisimine on seda asja tohutult paremaks teinud!
Antud olukord oligi suhteliselt kummaline, aga ka selles jäin avatuks ja iseendaks ning mitte eelarvamuste külge rippuma. Mul on hea meel selle üle!

Stormy weather.

Tänase päeva laul

Imagining all the drama like a film

It runs in my mind all the hard times how it turns

Imagining you there thinking of your future

And of your past and new walls painted

Your eyes look low

And the ticking of the clocks too slow

Seasons stormy weather

When it ends

We will stay warm together

Seasons stormy weather

When it ends

We will stay warm together

No distance can separate

Imagine us combined light up the room electrify

Our love could be so divine

We’ll make rainbows at night

And when it’s dark we’ll be light

We’ll be light

Stormy weather

When it ends

We will stay warm together

Seasons stormy weather

When it ends

We will stay warm together

We will stay warm together

We will stay warm together

Kodune aadress.

Sõbrad, olete külla oodatud! :)

Hiiu mnt 30-1

Käina 92101

Hiiumaa

Eesti

juhtimisõigus omandatud.

Istusin eile pärast maailma mõnusamat saunaskäiku ja alasti lumeinglite tegemist Liisi terrassil sooja teki sees ning vaatasin Ristitee talu tulesid. Ja mõtlesin elu-olu üle. Olen õnnelik. Suvel olin Hiiumaal siiski kui külaline, vägagi oodatud külaline. Kogu see 5 kuud olid ühed imelisemad mu elust. Nii palju aega selle sees veetsin ma 100% hetkes olles, siin ja praegu. Nüüd aga Hiiumaal olles, on mul oma elu. Oma kodu. Oma hetked. Ja ma naudin seda 200ga, olen 200% hetkes, siin ja praegu! Ei saa sõnadega seda tunnet kirjeldada, kui teen pliidi alla tule, keedan seal peal vett, millest valmistan maitsva tee, vaatan kodu aknast välja, näen lumist kuuri katust, kauboi saapad kuivavad ahju ees, igati hea olla.

Reis oli ideaalne "eksam", mis kinnitas kogu mu teooriat, mis vaikselt elu kohta tekkima hakkab. Ilmselgelt, läbisin "eksami" kiitusega.

Ja samamoodi läbisin eile kiitusega ARK-i viimase eksami :)

Kodus.

Ja mul on nüüd kodu. Käinas. Vastu võeti mind kingitusega, ahjud olid köetud. Ja natuke olen jõudnud end sisse ka seada. Imeline. Mõnus. Hea.

täpselt selline tunne on hetkel.

Failed.

Kuidagi liiga tihti feilin enda lubadustes.

Vaesus.

Täna leidis aset selline naljakas seik: nägin enda onutütart, kes tegi Ringvaate jaoks intervjuusid. Tervitasin teda ning ta küsis, kas ma tahaks ka, et ta mind intervjueeriks. Ja ma vastasin eitavalt. See oli mingi naljakas valehäbi. Luban, et kui elu veel sarnase olukorra peaks esile tooma, siis ei kõhkle. Ma mõtlesin 2 min hiljem, et mis mul küll hakkas? Muidu meeldib küll sõna võtta ja värki... ehk tuli siis kaamerakramp, mis on ERITI lamp :D

Muidu, teema oli vaesusest. Minu arvates on vaesus ettekujutus - palju inimene ikka eluks vajab? Nagu ütlesid inimesed Marokos:

You can be poor in the pocket if you're rich in your heart!

Vähemasti pani antud olukord mind asjade üle mõtlema. Ei planeeri minagi ju hetkel ametlikult tööle minna ning pean enda viimaste varudega võimalikult pikalt hakkama saada. Paljudele tunduks võib-olla paarisaja euroga kuus võimatu elada, kuid mulle tundub see isegi kuidagi romantiline. Seega, jah, minu maailmas pole loodetavasti vaesust olemas. Muidugi, ei räägi hetkel sellest, kuidas Aafrikas lapsed nälgivad jne - sellistel teemadel pole ma pädev kaasa rääkima, pole pädev midagi muutma - ei vaeva enda pead eriti selliste asjadega. Aga jah, paljugi siin  elus sõltub suhtumisest. Loodan, et minu jaoks ei muutu raha kunagi probleemiks.  See on ju lihtsalt vahend, mida me kõik kasutame. Ei tahaks seda kunagi ära unustada...

Going back to a simpler life.

Nii, nüüd on teoreetiliselt mul plaan edaspidiseks olemas: kolin Hiiumaale. Suvel elada seal on üks asi, see on justkui imeline suvepuhkus. Talvel on seal vast elu väga vaikne, aga mulle see paistab meeldivat. Vähemalt nii palju meeldivat, et tasub järele proovida. Nagu valatult leidsin ka korteri... oh, kui väga tahaks juba oma kodinad kotist riiulisse laduda.... mmmm.

Chris Isaak - Wicked game

The world was on fire and no one could save me but you.
It's strange what desire will make foolish people do.
I never dreamed that I'd meet somebody like you.
And I never dreamed that I'd lose somebody like you.

No, I don't want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
No, I don't want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
With you (This world is only gonna break your heart)

What a wicked game to play, to make me feel this way.
What a wicked thing to do, to let me dream of you.
What a wicked thing to say, you never felt this way.
What a wicked thing to do, to make me dream of you and,

I want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
No, I want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
With you.

The world was on fire and no one could save me but you.
It's strange what desire will make foolish people do.
I never dreamed that I'd love somebody like you.
And I never dreamed that I'd lose somebody like you,

No, I want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
No, I want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
With you (This world is only gonna break your heart)
No, I... (This world is only gonna break your heart)
(This world is only gonna break your heart)

Nobody loves no one.

õndsad varahommikud.

Nii hea on tagasi kodus olla. Ka reisil oli hea olla, aga kodus on midagi väga erilist. Ja eriti hea on, et peale reisi on lihtne iga pisiasja väärtustada.

Eile ärkasin sõbra MRLSe juures, naeratus näol. Lihtsalt, kuidagi nii õnnis oli olla. Lamasin seal puhaste linade vahel ja olin õnnelik. Ilma ühegi suure põhjuseta.

Ka päeva jätkudes ema, kitse ja Minna ja õe ja ta lastega veedetud kvaliteetaeg oli nii lihtne, ilus.

Täna hommikul ärkasin taaskord naeratus näol. Ja jällegi, näiliselt ilma põhjuseta. Olen lihtsalt õnnelik, et elan ning et mul on soe koht kus olla ning seda imelist hommikut nautida.

Edaspidiseks on plaan kolida Hiiumaale, kohe päriseks. Võib-olla enne veedan paar kuud Märjamaal ühes toredas talus, aga eks elu näitab. Igatahes, nüüd on aeg endale jälle soe mõnus kodu soetada. Kaua olen seda hetke elus oodanud.

Ja see sügis, see varajane talv. Ei oska sõnadessegi panna, kui väga ma seda naudin. Ilus on elada!

Naksitrallide seiklused Marokos.

Nonii, terve reisi jooksul sissekandeid ei teinud, sest lihtsalt ei käinud internetis.

Teen nüüd tagantjärele ühe lühikese kokkuvõtte.

Prantsusmaalt sõitsime rongidega Barcelonasse ja proovisime bussi kaugele muinasjutumaale saada. Kahjuks samal päeval enam bussi ei läinud, seega veetsime öö Barcas. Mulle on see linn kuidagi erakordselt armas, minu esimene tripp 4 aastat tagasi leidis aset just seal. Jalutasin mööda linna ringi, käisin kõik samad vanad tuttavad kohad läbi. Eriti tore oli võrrelda ennast praegu ja ennast 4 aastat tagasi. Praegu olen tunduvalt julgem, avatum ning kogen igas hetkes rohkem. See öö seal Barcelonas andis tohutut enesekindlust eesseisvale Maroko reisile.

Bussisõit oli pikk, 35 tundi. Esmane emotsioon Marokost oli vägagi kummaline. Iseenesest oli vägev loodus, aga linnad olid räpased. Maalilisi vaateid oli kogu aeg, võlurirüüdes lambakarjused tekitasid eriti sooja tunde. Ja ega need sajad eeslikaravanidki alla ei jäänud. Bussijuht uimas liiga palju, eksis vahetevahel teedelt ära ning küsis teeääres seisvatelt inimestelt teed. Kohalikud inimesed bussis aga tahtsid koju jõuda ning läksid väga kurjaks. Kõige armsamad naised, kes meile ennist olid banaane ja mandariine jaganud, said järsku püha viha täis. Inimesed karjusid läbisegi araabia keeles, peksid kätega vastu bussiaknaid - ühesõnaga, oli mäss. Me ei osanud Minnaga kuidagi eriti käituda, naersime vaikselt omaette ja siis keegi ütles väga tabava kommentaari: "Welcome to Morocco!"

Esimeseks peatuspaigaks sai linn nimega Fes. Leidsime hotelli, see maksis alla 5 eur/öö. Muidu nagu elu väga odavam ei olnudki, kuid taksosõit ja hotellid olid poolmuidu. Esimesel päeval tänavatele jalutama minnes olid kõik kohad värskeid lambanahkasid täis ning keset tänavaid olid lõkked, kus põletati lambapäid. Oli lambatapu päev. See tundus meile üpriski rõve, eriti see hais tahtis tappa. Aga nagu öeldakse - inimene harjub kõigega. Meie harjusime 3 nädalaga seal Marokos küll täitsa ära. Enam ei tundunud imelik, kui sõbra väike õde Romasia mängis näiteks lamba neeruga. Või siis kohad, kus iial poleks varem paljajalu astunud (hotelli dušh), muutusid küllaltki hubaseks ja mõnusaks. Väga huvitav oli  näha hoopis teistsugust maailma, Naljakas, see on Euroopale nii lähedal, aga  ometi nii erinev. See oli Aafrika!

Tänavatel kõndides pälvisime me tohutut tähelepanu. Kui mul oli kauboi müts peas, saime kõiksugu western kommentaare, kui mütsi peas polnud, kutsuti meid kõikjal Spice Girls'ideks. Esialgu oli ka see imelik, käia tänaval ringi nagu tõeline superstaar. Täitsa esimestel päevadel tundus asi isegi natuke ohtlik. Aga jah, ilmselgelt harjusime ära. Ja harjusime ka inimeste nägudega ära. Need olid teistsugused, aga hakkasin nende silmadest lugema tohutut heatahtlikkust ja külalislahkust. Sain oma eelarvamustetst lahti, et seal on palju  vargaid jne. Terve reisi jooksul kohtasin ainult ühte ebameeldivat inimest, kes oli noor kummiliiminuusutaja, kõik teised olid soojad head inimesed. Ja soovisid meile südamest parimat.

Sõprade leidmine polnud seal keeruline, kohe esimestel päevadel saime tuttavaks Abduli ja Younasega. Nendega koos planeerisime tripi kõrbesse. Muide, olime sellised "rikkurid", et sõitsime taksoga läbi riigi lõunasse. See oli imeline roadtrip, nii kummaline ja naljakas. Esimest korda elus tunnetasin mägede väge ja esimest korda elus tajusin kõrbe vaikust. See oli kogemist väärt. Vahepeal juhtus kogemata selline asi, et sattusime Moroccon-style lukshotelli. Naljakas säästutripp ikka küll! Kui kaamlitega kõrbesse matkasime, ööbisime telkides ning sõime õhtust väga luksuslikult küünlavalgel.

Seejärel läksime Moulay-Jacoub'isse, kus pidavat olema kuumaveeallikad. Aga reaalsus oli see, et need olid avalikud soojad basseinid, kus oli sadu paljaid inimesi, kes end kuskil pesid ja miljoneid juuksekarvu. Minna ei suutnud sinna üldse sisse minna, mina proovisin järele... rõve, aga siiski kogemist väärt. Kohalikud inimesed pesevadki end sellistes ühiskasutatavates kohtades, ei tea, kuidas nad küll puhtaks saavad.

Tagasi Fes'is olles veetsime paar puhkepäeva oma armsas odavas räpases hotellis. See oli päris mõnus, peab tõdema. Meie Naksitrallid Younas ja Abdul kutsusid meid ühte hipilinnakesse, kus ühel neist oli korter üüritud. Ja oh üllatust, see oli kõige ilusam Maroko linn, kus käisime. Chefcaouven, meenutas natuke Hispaania linna Granadat. Lihtsalt, kõik oli sinist värvi, isegi teed. See linnake asus mägede vahel ning saime värsket puhast mägedevett juua ja vaated on seal imelised. Ma ei oska sõnadesse seda panna, mida kõike seal kogesime. Seal oli nii palju müstilisi karaktereid, kohtasime näiteks kahte nõida Saksamaalt, kes meile võlujooki valmistasid. Minna oleks peaaegu et otsad andnud, järgmine päev pärast võlujoogi joomist jäi tema elust vahele...

Minnaga koos reisida oli maagiline. Bebe oli kui valvekoer. Ta ei osanud midagi orgunnida, hõljus lihtsalt oma pilves ringi, aga nägi suht hirmuäratav välja ja kaitses meid kõige kurja eest. Kohalikud Naksitrallid sobisid ka seltskonda hästi, meie vestlused küll väga sügavad ei olnud, aga nalja sai see-eest  kolmesajaga. Sügavamaid ja avatumaid vestlusi saime pidada Minnaga ning see oli piisav.

Tagasi Euroopasse tulime taaskord bussiga ning tagasilennu pilet oli Barcelonast. Veetsime seal linnas 4 imelist päeva, hea oli ka reisi lõpus viimast võtta. Kogesin midagi imelist, midagi sellist mida sõnadesse ei anna paigutada. Kogesin puhast kristallselget armastust. Ja see oli ilus punkt reisile. 

@ Fourques

Bonjour!

Nuud tuleb kiire sissekanne. Oleme praegu Louna-Prantsusmaal, elame vaikses magikulas ja naudime elu kahesajaga.

Homme soidame rongiga Barcelonasse ja siis proovime leida bussi Marokosse, paris age.
Tagasilennu pilet on ka ostetud, sest siis oskame rahadega paremini arvestada. Koju jouame novembri lopus.

Muidu on reis igati vaga meeldiv, neegripoiss on paras naljahammas ja ta on mees metsast, naljakas on teda linnakeskkonnas naha :)

seljakotid selga.

Ja jälle on taaskord aeg sinnamaale jõudnud, et seljakott on pakitud ja lennupilet ostetud. Pariisi. Koos Minnaga. Sihiks on linn nimega Perpignan, kus suure tõenäosusega liitub meiega Bebe, üks neegripoiss.  Ja eks siis näis, mis elu toob. Plaanipäraselt peaks reis kestma maksimum mõned kuud, et tuleks siis tagasi ja kirjutaks oma bakatöö ara. Selline on plaan, aga eks elu näitab. 

mõnus on see vabadus.

Metsa kutse.

Viimasel ajal on tihti juhtunud, et satun metsa. Ma olen sinna muidugi terve elu jooksul sattunud, nüüd lihtsalt tihedamini. Ja nüüd kipun seal vahel ekslema ja seiklema. Ja mulle omamoodi see meelib väga, paneb mind justkui proovile.

Mõni aeg tagasi käisin ühe sõbra Hannesega ta maakodus. Esimesel õhtul oli kõik idülliline - punane vein, Brie juust, aiast korjatud värsked viinamarjad, vingu sisse ajav pliit toas, meie õues, nautimas tõrvikuvalgust maailma ilusaimas aias. See oli tõesti imeline õhtu.
Ja ega järgmine päev siis sellele ometi alla saanud jääda. Plaan oli meil minna seenele, marjule, ujuma ja siis Maarjale rongile vastu. Jõudsime metsa. Natuke soine, sopane ja põdrakärbse rohke oli, aga see ei morjendanud üldse, sest samal ajal oli metsas kõige ilusam sügis... ja rabas millised värvid! Leidsime järve, mina paljas ja hops vees. Ja oh üllatust, see järv oli mudajärv. Aga siiski nauditav. Ja karastav. Ise olin ikka sajaga rahul, et ujuma otsustasin minna. Tulin siis õnnelikult säravalt veest välja ja avastasin, et väga kaunis sopakord kattis kogu minu nahka. Rätikut mul polnud. Suva, mõtlesin ühe maika ohverdada ja otsisin siis koha, kus ma muda polnud veega segamini ajanud ja pesin end puhtaks.
Matk jätkus sama innukalt. Korjasime seeni ja jõhvikaid. Jõudsime järelduseni, et põdranapsikud ja põdrakärbsed on ühed mõttetud tüübid. Mõtlesime, et vaatame järve teisele kaldale ka... ja mõeldud-tehtud. Aga meie teekond oli vesine. Jah, tõesti... ületasime kuivenduskraave ja sumpasime põlvini vees imeilusas nõiametsas. Lõpuks leidsime enam-vähem teise kalda üles, pidasime väikse lõunapausi ja avastasime, et Maarjale küll õigeks ajaks rongile vastu ei jõua. Feil. Siiski veensime teda hääletades kohale jõudma ja lubasime ise ka õige pea kohal olla. Kuid tagasitee auto juurde ei jäinud meil  nii ladusalt, sest me eksisime ära. Ja kohe päriselt. Õnneks mul hirmu ei  tekkinud, sest olin koos Hannesega ja teadsin, et niikuinii saame hakkama. Ja ilmselgelt saimegi. Veetsime tunde seal nõiametsas, sain paar sõjahaava, väga ligumärjad jalad ja ühe üpris toreda sõbra. Mingi hetk hakkas vaikselt väsimus peale hiilima... ja siis leidsime õnneks elektriliinid. Olime leidnud tsivilisatsiooni! Õiget suunda ei suutnud kahepeale enam valida, sest juhe oli juba pisut erroris meil mõlemal, aga õnneks nägime kuskil taamal korra üht autot. Ja ilmselgelt tammusime siis otsemaid sinnapoole. Ja siis kui tee uuesti jalge all, lõppes matk, algas seiklus. Või vastupidi... aga igatahes tuli tõeline vagabondi tunne.
 Kahekesi uitasime mööda kruusa, kuni leidsime võimaluse teed küsida. Selgus tõsiasi - olime autost oma 20 km kaugusel. Kõndisime tunnikese või natuke peale kuni tuli võimalus hääletada. Saime ATV-dega kibekiiret sõitu otse autoni. Selline tore seiklus metsas. Ma olen siiralt õnnelik, et sellist imelist metsaseiklust sain kogeda. See ei olnud nii lihtne midagi, aga saime hästi hakkama.

Mõne päeva pärast lendasin varahommikul Hiiumaale. Mõtlesin, et hea võimalus natuke jalutada ja tee ääres seda ei viitsinud teha, läksin läbi metsa. Ekslema. Ja ilmselgelt päris täpset aimu ei olnud, kuhu liikuda. Suunda ikka teadsin ja jõudsin mõne aja pärast Kärdlasse, kuid pean tõdema, et vanasti orienteerusin suva kohtades ikka tunduvamalt paremini. Muidugi see oli imemõnus hommikumatk ja taaskord olin õnnelik, et mets mind endasse meelitas.

Ja siis läks veel mõni päev mööda ja olin Pirital. Ja tuli jalutusisu. Mõeldud-tehtud. Jälle hakkasin suvateid pidi kõndima, mõni tee lõppes ära ja pidin kõrvenõgeste vahel teed rajama. Muide, kõrvenõgesed mulle meeldivad. Sellel matkal ma ära ei eksinud, aga mul polnud õrna aimugi, milliseid teid ma valisin ja seetõttu sain ikkagi seigelda. Mingi hetk jalutasin läbi sügisese surnuaia ja oh, kui ilus see oli. Eepiline.

...

Mulle tõesti meeldib looduses olla ja päris äge on kogeda 100% usaldust elu ja looduse vastu. Müstika! Reaalne sügis. Ma olen tõesti tänulik, et sel aastal on õnnestunud nii palju oma elu loodusega siduda. Ma olen tõesti palju aega metsas ja maal veetnud ja see tõepoolest on midagi hingelähedast. Hea. Hea.

Roisin Murphy

Leaving the city.

Puhastus

Käisin hiljuti kinos ning vaatasin sellist filmi. Ja mulle see omamoodi meeldis!

Elus on enamat.

Elus on enamat. Ma tean seda.

Olen elanud oma muinasjutuliselt imelist elu juba mitu aastat ja iga hetkega läheb asi aina muinasjutulisemaks. Mu elu ongi üks suur ime. Iga kogemus on täiuslik, iga hetk on idüll. Iga päevaga saan targemaks, olen asjade käiguga aina rohkem ja rohkem ja rohkem rahul.
See kogu suvi siin Kassaris on olnud viimse detailini ideaalne. Ausalt! Ja nüüd veel see sügisene puhkus... ma ju ei osanud oodatagi, et elul midagi niivõrd nauditavat pakkuda on. Kirss tordi peal, nad ütlevad. Jah, on küll. Ja tean, et kogu see elupuzzle käibki nii lihtsalt. Ainult siis muidugi käib nii lihtsalt, kui ise tükk valid. Kui ise oma kogemuste eest vastutad. Ja seda ma teen, olen üdini tänulik, et olen elanud ja saan elada ka edaspidi just seda elu, mida praegu. See elu on täielik vabadus, imeline kogemise võimalus. Ja nüüd ma tean, mida ma veel kogeda tahan. Ma tean, mis on see enamat. See on sügav armastus. See on tingimusteta armastus. See on püha, see on täielik vabadus.

Ja ma tean, et õige pea vaatan ma talle otsa. Ja naeratan.

tomorrow

Coco before Chanel

Vaatasin eile siis sellist filmi ja see oli igati vaatamist väärt. Soovitan!

Vilsandi trance.

Vahepeal jõudsin jälle Vilsandi saarel käia. Seekord olid kaaslasteks Marko ja Sandra, kes on erakordselt mõnusad inimesed. Esialgne mõte hobustega Vilsandile minna ei pidanud kahjuks vett ja siis me mõtlesime, et päris äge oleks jalgratastega minna. Mõeldud-tehtud.

Alustasime enda matka varahommikul, Linda viis meid autoga Sõrule. Triigist väntasime Kihelkonda, see on natuke alla 70 km. Ma polnud aastaid rattamatkal käinud ja pean tõdema, et nii mõnusalt lahedal rattamatkal polnud ma varem kunagi käinud. Meid valdas ebamääraselt hea tuju, ilm oli ideaalne ja seltskond... see oli parim!

Vilsandil oli väike festival, paras hipikas. Meie ise ööbisime Küti talus, mis on teada-tuntud mõnus koht. Festivalil oli kaks esinejat, kes mulle väga väga väga meeldisid: Taavi Tulev ja Argo Vals. Erakordselt mõnusaid hetki leidus nendes imelistes festivalipäevades. Öised tähistaeva all ujumised, tõeline saunapidu, udu, filosofeerimised, lõkkeõhtud, magamata ööd - kküpsiste meisterdamine hommikukarguses, kohv, kvaliteetnaljad, alasti tantsuõhtu, tähistaeva imetlemine, kottpimedas natuke purjakil lõbusad rattasõidud, jalgpallimäng, värviline matk Vesiloole jne jne. Imeliselt veedetud aeg!

Tagasitee meil nii libedalt ei kulgenud - suure naljaga hakkasime üks hommik liikuma, aga paadimees lasi meid haledalt üle. Ja kui me hiljem oleks läinud, siis poleks Saaremaa-Hiiumaa vahelisele liinile peale enam jõudnud. Seega, otsustasime üheks päevaks veel jääda. Ja see oli väga hea otsus. Sest antud viimasel festivali päeval oli see õige energia olemas. Kõik oligi täiuslik.
Järgmisel hommikul saime edukalt õigel ajal üle ja hakkasime siis Triigi sadama poole väntama. Oli taaskord lõbus, aga ma polnud üldse mitu ööd maganud ning vaikselt hakkas väsimus kohale hiilima. Ja siis üks hetk läks Marko ratas täitsa katki, edasi liikumine oli raskendatud. Heitsime lõhnavale heinapõllule pikali ja ma jäin magama. Enne magamist aga helistasin Reedikule - kes on mu üks väga armas Muhumaal elav sõber (kellega tutvusin Austraalias) - et äkki saab ta meid hädast välja aidata. Ja ta aitaski. Võttis meid auto peale ja viis õigeks ajaks sadamasse. Sadamas tegime veel väiksed Vigala Sassi dringid (kodukootud) ja teisel pool tuli Taavet & CO vastu. Mõnus sõit koju!

Jah, suht lühikokkuvõte neist pikkadest ilusatest päevadest, aga siiski... miskit ikka. Väike pildiseeria ka juurde!

küti talu hoov

küti talu

traditsiooniline jalgpall

sandra ja marko

papisaare sadam

lõunapaus

maailma ilusaim sandra

kihelkonna market

paljajalu asfaldil.

kauboi, hipster, hipi

selline matk siis.