Täna tegime väga põnevat tööd - kolisime vanad hobusetekid teise kohta. Ja mis tegi küll selle töö niivõrd põnevaks?! Nimelt see, et peaaegu iga teki vahel elas üks pisike ämblikupere... ja mina ei osanud neid eriti kartagi. Kuid, üks kohalik oskas neile nimetusi jagada ning nägin näiteks ämblikke, kes on maailmas nr 2 oma mürgisuselt, tapvat sind 2 minutiga. Ja siis nägin ka sellised, kes tekitavad sulle sellise haiguse, et su nahk ja lihased hakkavad tasapisi ära surema. Kummaline lihtsalt, kui mürgised saavad sellised pisitillukesed armsad süütud ämblikud ikka olla?? Ma püüan igatahes nüüdsest pisut ettevaatlikum olla, sest neid ämlikke pesitseb suht-koht kõikjal.
Ma pean tunnistama, et hästi tasakesi hiilis ükspäev väike koduigatsus mu sisse. Või noh, mitte kodu, aga Vilsandi saare igatsus. Ja ma ei tea miks - olen seal ainult 2 korda käinud... muidugi, need kaks korda olid imelisemad kui imelised, aga ikkagi. Ükskõik mida või keda muud võiks ju igatseda... saart igatseda tundub ikka omamoodi naljakas :D
Wednesday, December 28, 2011
Tuesday, December 27, 2011
Rutiin tapab.
Mis tunne on töötada näiteks kümme aastat ühes kohas, elada samas korteris, samade inimestega, seista iga päev samas bussipeatuses, sõita päevast-päeva sama bussiga edasi-tagasi, käia alati samas poes, korv alati sama kraamiga täidetud, kohata päevast-päeva ainult samasid inimesi? Või kakskümmend... kolmkümmend aastat. Huvitav?!
Minu elus on nii palju muutusi olnud, et üle poole aasta kestvat rutiini polegi "õnnestunud" kogeda.
Täna hommikul päiksetõusu ajal jalutasin linnulaulu saatel koplist hobust tooma ning see oli kuidagi eriliselt helge ja õnnis hetk. Kui keegi küsiks, et kas siis sellepärast tasus oma turvaline rutiinne elu ära lammutada, siis mu vastus oleks ilmselgelt: "Jah!"
Ka siin on rutiinne elu, aga kõik on teistmoodi, kui ma plaanin seda elada mõned kuud ning sellest rutiinist omajagu kasugi lõigata!
Ma hakkan vaikselt selgusele jõudma, mida ma tõesti tahan ning mis mind õnnelikuks teeb. Ja see on kuradi hea tunne!
Minu elus on nii palju muutusi olnud, et üle poole aasta kestvat rutiini polegi "õnnestunud" kogeda.
Täna hommikul päiksetõusu ajal jalutasin linnulaulu saatel koplist hobust tooma ning see oli kuidagi eriliselt helge ja õnnis hetk. Kui keegi küsiks, et kas siis sellepärast tasus oma turvaline rutiinne elu ära lammutada, siis mu vastus oleks ilmselgelt: "Jah!"
Ka siin on rutiinne elu, aga kõik on teistmoodi, kui ma plaanin seda elada mõned kuud ning sellest rutiinist omajagu kasugi lõigata!
Ma hakkan vaikselt selgusele jõudma, mida ma tõesti tahan ning mis mind õnnelikuks teeb. Ja see on kuradi hea tunne!
Saturday, December 24, 2011
Jõulud.
Eile oli meil jõulusöömaaeg grillipeo kujul. Sõime pizzat, võitlesime sääskedega, rääkisime lugusid madudest ja ämblikest ning vaatasime tähti. Kui nüüd üdini aus olla, siis jõulutunnet just ei tekkinud. Aga see selleks.
Siin oma majas on juba täielik loomaaed tekkinud: meil on kass Smokie, 2 koera, papagoi (kellele ma õpetan eesti keelt), paar ämblikut ja teised. Kahjuks pilte mul oma elust ei õnnestu siia lisada, sest Maria arvuti on suht pede ning ma ei oska häkkida ka. Niiet, peab hea kujutlusvõime olema :D
Siin oma majas on juba täielik loomaaed tekkinud: meil on kass Smokie, 2 koera, papagoi (kellele ma õpetan eesti keelt), paar ämblikut ja teised. Kahjuks pilte mul oma elust ei õnnestu siia lisada, sest Maria arvuti on suht pede ning ma ei oska häkkida ka. Niiet, peab hea kujutlusvõime olema :D
Friday, December 23, 2011
Saturday, December 17, 2011
@ Seymour, Australia.
Nii, nii. Kuna mul on arvutis Ubuntu ning netipulk, mille soetasin, ei tööta seal, siis kahjuks väga pikka sissekannet praegu ei tule.
Austraaliasse lend on ebamaiselt naljakas, tegime Hiinas oodatud ühe peatuse asemel kaks ning hulkusime sihitult mööda Hiina lennujaamasid ringi. Kuradi hiinlased!! Nende lennujaamad on segased, ebamäärased ja kummalised. Aga see selleks. Lennukis okupeerisime mõlemad Mariaga endale 3 istet ja magasime nagu notid. Söök lennukis ajab siiani oksejudinad peale. Ilmselgelt, polnud see kiita. Aga jah, me olime reisides väga ülemeelikud ja rebisime täiega kildu.
Melbournis lennujaamast välja astudes tervitas meid imemõnusjaheasoeenergilineheahehahea päike. See oli nii hea, et ma ei oska seda tunnet kirjeldada. Ma tulin siia kerge eelarvamusega, kuid juba esimesel hetkel hakkas mulle Austraalia oodatust palju palju rohkem meeldima... Mul on siin kuidagi hea ja kodune tunne, missest et tuvide asemel on kakduud ning koalaga saab tõtt vahtida ning saapad tuleb enne jalgapanemist tarantlitest tühjaks raputada. See kõik on omamoodi mõnus ja tsill. Ja see päike.... isver, see on tõesti mõnus. See aasta ma puudun jõuludest ametlikult. Eelmine aasta veetsin need ka palmi all, aga seeski oli kerge jõulutunne sees.
Koduigatsust mul veel ilmselgelt ei ole. Sest siin on niiiii mõnus. Töö meeldib mulle ka. Alustame hommikul kell 5, sest päeval läheb liiga kuumaks ning siis on siesta! See hobuste ja heina ja päikse lõhn on lihtsalt nii hea, et meenutab mulle eriti ägedaid suvesid tallides tsillides.
Kokkuvõtlikult on mul väga hea olla!
Austraaliasse lend on ebamaiselt naljakas, tegime Hiinas oodatud ühe peatuse asemel kaks ning hulkusime sihitult mööda Hiina lennujaamasid ringi. Kuradi hiinlased!! Nende lennujaamad on segased, ebamäärased ja kummalised. Aga see selleks. Lennukis okupeerisime mõlemad Mariaga endale 3 istet ja magasime nagu notid. Söök lennukis ajab siiani oksejudinad peale. Ilmselgelt, polnud see kiita. Aga jah, me olime reisides väga ülemeelikud ja rebisime täiega kildu.
Melbournis lennujaamast välja astudes tervitas meid imemõnusjaheasoeenergilineheahehahea päike. See oli nii hea, et ma ei oska seda tunnet kirjeldada. Ma tulin siia kerge eelarvamusega, kuid juba esimesel hetkel hakkas mulle Austraalia oodatust palju palju rohkem meeldima... Mul on siin kuidagi hea ja kodune tunne, missest et tuvide asemel on kakduud ning koalaga saab tõtt vahtida ning saapad tuleb enne jalgapanemist tarantlitest tühjaks raputada. See kõik on omamoodi mõnus ja tsill. Ja see päike.... isver, see on tõesti mõnus. See aasta ma puudun jõuludest ametlikult. Eelmine aasta veetsin need ka palmi all, aga seeski oli kerge jõulutunne sees.
Koduigatsust mul veel ilmselgelt ei ole. Sest siin on niiiii mõnus. Töö meeldib mulle ka. Alustame hommikul kell 5, sest päeval läheb liiga kuumaks ning siis on siesta! See hobuste ja heina ja päikse lõhn on lihtsalt nii hea, et meenutab mulle eriti ägedaid suvesid tallides tsillides.
Kokkuvõtlikult on mul väga hea olla!
Sunday, December 11, 2011
@ London
Nii. Seiklus algaski. Olen siis praeguse seisuga Londonis, ei pidanudki lennujaamas ööbima - leidsin couchsurfingu kaudu jumalast laheda hosti Igori. Üldse, siiani on reis väga sujuvalt kulgenud. Kohtasin siin Liselli, jõime Starbucksis mõned kohvid ja jalutasime ringi, käisime eriti lahedal Vintage-kohviku üritusel. Üldiselt on suht tsill, aga külm tuul poeb pidevalt nahavahele, kuid maha see ei tapa. Ja mis veel maha ei tapa, aga nalja teeb küll: maksin pagasi kohaleveo eest sama palju kui enda kohaleveo eest. Mina jõudsin Tallinnast Londonisse kuivalt, aga pagas läbimärjalt. Kus on siis õiglus?! Sama kallid piletid ju. Miks tema vaeseke pidi üksi külmas olema ja vihma nautima? :D
Saturday, December 10, 2011
Hüvasti Tallinn!
Aega on möödunud.
Omajagu.
Vaade maailmale on muutunud.
Omajagu.
Tahan või mitte,
aga oma südant kuulama pean
ning sammud eemale sellest linnast ma sean.
Oli palju säravaid lõbusaid aegu.
Sõbrad, ma igatsen teid juba praegu!
Kuid elu ongi üks suur muutus -
milleks siis takerduda?
On südamesoov mul lihtne.
Omajagu.
Vaade maailmale on muutunud.
Omajagu.
Tahan või mitte,
aga oma südant kuulama pean
ning sammud eemale sellest linnast ma sean.
Oli palju säravaid lõbusaid aegu.
Sõbrad, ma igatsen teid juba praegu!
Kuid elu ongi üks suur muutus -
milleks siis takerduda?
On südamesoov mul lihtne.
Wednesday, December 7, 2011
reality show idee
Mõtlesime siin just koos Joosepiga, et võiks teha sellise reality show, kus paneks täiskasvanud inimesed paariks kuuks koolikeskkonda ning vaataks, mis edasi saab - võidab see, kes õpetajale kõige rohkem meeldib!
-- Doris Kareva
Must aurav kohv. Ja tasa langeb lund
Ja suhkur lahustub
Sul värisevad käed
Ja mõnel lapsel tuleb Prantsus Keele Tund
Ja teised lapsed kelgutavad mäel
Kes teeb sel juhtub. Aga kõik ei tee
Ja kõik ei tahagi
Ja ongi tore
Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee
Ja tunned rõõmu, et sa üldse oled
Ja suhkur lahustub
Sul värisevad käed
Ja mõnel lapsel tuleb Prantsus Keele Tund
Ja teised lapsed kelgutavad mäel
Kes teeb sel juhtub. Aga kõik ei tee
Ja kõik ei tahagi
Ja ongi tore
Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee
Ja tunned rõõmu, et sa üldse oled
Monday, December 5, 2011
@ Tartu
Selle nädalavahetuse veetsin mõnusas ja vaikses Tartus. Plaanisin küll minna ainult üheks ööks Mari sünnipäeva tähistama, aga plaanid, plaanid.... nii tsill oli, et otsustasime ühe autotäiega lihtsalt pisut kauemaks jääda. Ja see oli väärt otsus - eelmisel õhtul oli ka saun soe, aga asjaolude kokkulangemise tõttu esimesel õhtul sinna ei jõudnudki. Igatahes, see lühike Tartu "reis" oli igati asjakohane ning ma nautisin seda täiel rinnal. Jõudsin enne reisi ikka Tallinnast välja ka! Isegi Reggae-diskol käisin tantsimas, mis oli ilmselgelt hea! Ja proovisime ka uisutama minna, kuid kunstjää oli nii ebamäärane ja mittelibe, et uisutamine osutus peaaegu võimatuks.
Kvaliteet!
Kvaliteet!
Wednesday, November 30, 2011
Hüvasti, armas kodu!
Täna jätan siis oma mõnusa hubase koduga hüvasti. See on nii ilus hüvastijätt!
Aga see aeg siin korteris oli ka ilus. Mul olid nii tsillid ja muhedad karvajalad seltsilisteks ning kõik see mitte väga pikk periood oli erakordselt muhe. Iga kord trippidelt tulles oli nii kuradi mõnus ust avada ja lebotada oma voodis või siis aknast välja passida... Mõnus on nii ilusaid mälestusi endaga kaasa võtta!!
PS! Ma sain täna Working Holiday viisa kätte - niiet, nüüd on minek kindel :)
Monday, November 28, 2011
midagi ihule ja hingele
Eile rändasin natuke mööda kodumaad ringi, käisin Põltsamaa lähedal Eskus mesilasvahast küünalde valmistamise õpituba juhendamas ning tagasiteel Tallinnasse otsustasime läbi astuda Põhjaka mõisast. See on hubane vana mõisahoone, kus kõik tundus nii kodune ja soe. Ja millised erakordselt nauditavad maitseelamused; kuivõrd sõbralik ja meeldiv teenindus. Kui aus olla, siis see on nüüdsest mu üks lemmikumaid paiku. Soovitan kõigile!
Friday, November 25, 2011
Unenägude maailm imeline.
Tavaliselt ma unenägusid ei mäleta. Aga tänast mäletan, sest see oli i m e l i n e. Ma olin justkui väike Marelle ja kõndisin isa ja vennaga koos kuskil imeilusal lagendikul. Ja siis järsku tundsin, kuidas kogu mu keha elama hakkas. Iga rakk justkui säras ja tundsin igaüht neist eriti täpselt. Ja siis üks hetk hakkasin maast üles taeva poole tõusma ja siis ma lendasin... Mart veel ütles: "Ma näen, et Marelle lendab, ma näen - aga ma ei suuda seda uskuda!"
LÕPUKS OMETI SAIN TEADA, MIS TUNNE ON LENNATA. Nii palju olin sellest lugusid kuulnud ja pool elu olin seda unenägu oodanud. Ma olen kohe poole rikkam inimene. See oli nii kuradi vaba tunne! Müstika!
LÕPUKS OMETI SAIN TEADA, MIS TUNNE ON LENNATA. Nii palju olin sellest lugusid kuulnud ja pool elu olin seda unenägu oodanud. Ma olen kohe poole rikkam inimene. See oli nii kuradi vaba tunne! Müstika!
Thursday, November 24, 2011
Röövlikohv.
Ma ei joo kohvi iga päev, aina harvemaks on see kohvijoomine jäänud. Ja kui joon, siis ostan tavaliselt maitsvat lattet. Aga täna, nautides oma viimaseid hommikuid hubases kodus, tegin endale röövlikohvi. Ja ma ei tea isegi miks, aga see tundub nii kuradi hea!!
Tuesday, November 22, 2011
Saturday, November 19, 2011
Puhkepäev.
.
Sel nädalal ma ootasin küll puhkepäeva. Reede hommikul ei tahtnud isegi üles tõusta - mõtlesin voodis, et annaks kõik selle eest, et vaid pea teki alla saaks panna ja veeeeeel mitte mõelda olmeasjadele. Aga üles ma tõusin ja tööle ma läksin. Ja vist esimest korda pärast keskkooli oli reede pärastlõunal nii meeleheitlikult hea meel, et nädal läbi sai. Kummaline.
Aga siis läksin koju ja silmad kinni voodis puhaste linade vahel kuulasin "Ööülikooli". Oli see alles kvaliteet... ja siis jäin juba päris varakult magama. Kella 10 ajal ärkasin aga üles ja Kessu tuli korraks külla. See "korraks" osutus aga päris mitmeks tunniks. Kuidagi väga huvitavaks kiskus see vestlus. Ja siis eriti hea tundega jäin mingi aeg magama. Ja magasin, magasin, magasin, magasin!! Ma magasin nii kaua kui tahtsin. Oi, kui hea see oli. Müstiliselt.
Hommikul ärgates sõin mõne mandariini ja sõitsime koos Jussiga trammiga Kumusse. Juba mitu nädalat plaanisin seda teha, aga jõud oli raugema hakanud ning polnud lihtsalt jõudnud. Ja see kunstielamus oli tõeline hingetoit. Täpselt rusikas silmaauku! Käisime veel Kadrioru kohvikus kakaod joomas ning tundsin, et olen igati välja teeninud endale ühe imelise kingi. Ma olin juba pea kuu aega unistanud Doris Kareva imeilusa sametköitega luulekogu omamiset - ja siis täna ma soetasingi selle!
Ja nüüd õhtul hiljem millalgi esinevad poisid oma Liblika bändiga. Mulle meeldib see, mis nad teevad ja ootan seda huviga.
Selles väga tegusas eluperioodis olen ma lõpuks õppinud puhkama. Varem ma polnud selles ametis väga osav. Nüüd olen. Hea.
Sel nädalal ma ootasin küll puhkepäeva. Reede hommikul ei tahtnud isegi üles tõusta - mõtlesin voodis, et annaks kõik selle eest, et vaid pea teki alla saaks panna ja veeeeeel mitte mõelda olmeasjadele. Aga üles ma tõusin ja tööle ma läksin. Ja vist esimest korda pärast keskkooli oli reede pärastlõunal nii meeleheitlikult hea meel, et nädal läbi sai. Kummaline.
Aga siis läksin koju ja silmad kinni voodis puhaste linade vahel kuulasin "Ööülikooli". Oli see alles kvaliteet... ja siis jäin juba päris varakult magama. Kella 10 ajal ärkasin aga üles ja Kessu tuli korraks külla. See "korraks" osutus aga päris mitmeks tunniks. Kuidagi väga huvitavaks kiskus see vestlus. Ja siis eriti hea tundega jäin mingi aeg magama. Ja magasin, magasin, magasin, magasin!! Ma magasin nii kaua kui tahtsin. Oi, kui hea see oli. Müstiliselt.
Hommikul ärgates sõin mõne mandariini ja sõitsime koos Jussiga trammiga Kumusse. Juba mitu nädalat plaanisin seda teha, aga jõud oli raugema hakanud ning polnud lihtsalt jõudnud. Ja see kunstielamus oli tõeline hingetoit. Täpselt rusikas silmaauku! Käisime veel Kadrioru kohvikus kakaod joomas ning tundsin, et olen igati välja teeninud endale ühe imelise kingi. Ma olin juba pea kuu aega unistanud Doris Kareva imeilusa sametköitega luulekogu omamiset - ja siis täna ma soetasingi selle!
Ja nüüd õhtul hiljem millalgi esinevad poisid oma Liblika bändiga. Mulle meeldib see, mis nad teevad ja ootan seda huviga.
Selles väga tegusas eluperioodis olen ma lõpuks õppinud puhkama. Varem ma polnud selles ametis väga osav. Nüüd olen. Hea.
Wednesday, November 16, 2011
Liisi Koikson - Sõbrale
Sõbrana võin sind armastada.
Siis võin sind kõigi ees puutuda.
Minu pilgule võid vastata sa.
Nii ei pea sinust loobuma eal.
Kõigest võin kõigi ees rääkida.
Midagi pole meil varjata.
Sinu pilgule võin vastata ma.
Nii saan sind lihtsalt armastada.
Sõbrana võin sind armastada.
Siis võin sind kõigi ees puutuda.
Sinu pilgule võin vastata ma.
Nii saan sind lihtsalt armastada.
Ja sa ei pea mu arveid maksma.
Ja ma ei pea sind koju ootama.
Ja sa ei pea mind poodi viima.
Ja ma ei pea vaikima.
Ja sa ei pea mu õnne hoidma.
Ja ma ei pea, üldse ei pea.
http://www.youtube.com/watch?v=jK2U9XyWgRw&feature=related
Siis võin sind kõigi ees puutuda.
Minu pilgule võid vastata sa.
Nii ei pea sinust loobuma eal.
Kõigest võin kõigi ees rääkida.
Midagi pole meil varjata.
Sinu pilgule võin vastata ma.
Nii saan sind lihtsalt armastada.
Sõbrana võin sind armastada.
Siis võin sind kõigi ees puutuda.
Sinu pilgule võin vastata ma.
Nii saan sind lihtsalt armastada.
Ja sa ei pea mu arveid maksma.
Ja ma ei pea sind koju ootama.
Ja sa ei pea mind poodi viima.
Ja ma ei pea vaikima.
Ja sa ei pea mu õnne hoidma.
Ja ma ei pea, üldse ei pea.
http://www.youtube.com/watch?v=jK2U9XyWgRw&feature=related
Sunday, November 13, 2011
siin
Siin ma olen.
Ja sina ka.
Oleneb, kuidas vaadata.
Jah, soovin küll sinuga koos,
suures rännuhoos
näha maid kaugeid ja põnevaid.
Ja siis öösel vaadates taevasse üles
puhata ma pead sinu süles.
Aga, mis toob päev järgmine -
seda näeb ju alles homme.
Ja sina ka.
Oleneb, kuidas vaadata.
Jah, soovin küll sinuga koos,
suures rännuhoos
näha maid kaugeid ja põnevaid.
Ja siis öösel vaadates taevasse üles
puhata ma pead sinu süles.
Aga, mis toob päev järgmine -
seda näeb ju alles homme.
Friday, November 11, 2011
Thursday, November 10, 2011
Wednesday, November 9, 2011
Monday, November 7, 2011
Sunday, November 6, 2011
Kuhu kadus Terminaator?
Käisin eile Rock Cafe's Terminaatori kontsertil ja kui kontsert oma kakskümmend minutit kestnud oli, siis sündis minu elus midagi ajaloolist - ma lahkusin poole kontserti pealt. Jah, ma pole seda varem teinud. See oli lihtsalt enneolematult kurb, et vanast heast Terminnaatorist pole enam lõhnagi alles: Jaagupil olid jalas valged püksid kirjaga: "love" ja tal oli peas eriti pederastlik valge kübar; süntesaatorit ei puutund enam keegi; kõik lood olid leidnud endale uue inetu "kuue". Mina läksin sinna vanu ilusaid mälestusi üles soojendama aga sain hoopis suure pettuse osaliseks :D
Aga õnneks on vanad head laulud mp3-failidena siiski olemas.
Aga õnneks on vanad head laulud mp3-failidena siiski olemas.
-- Eckhart Tolle (film)
kuni 26. veebruar 2012 näeb seda YouTube'i vahendusel. Soovitan soojalt!
See võtab kokku ka Vipassana meditatsiooni idee, mida ma ise kuidagi sõnadesse pole suutnud panna.
http://www.youtube.com/watch?v=Z9PPsYBh7Ak
See võtab kokku ka Vipassana meditatsiooni idee, mida ma ise kuidagi sõnadesse pole suutnud panna.
http://www.youtube.com/watch?v=Z9PPsYBh7Ak
Saturday, November 5, 2011
Thursday, November 3, 2011
Tundeterroristid
Üks ärevil mees tuli jooksuga Sokratese juurde. ” Kuule Sokrates, ma pean sulle rääkima, mis su sõber…”
„Pea kinni!”, katkestas teda Sokrates. „Kas lasksid ikka selle, mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”
„Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.
„Jah, mu sõber, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb sealt läbi. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”
„Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”
„Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”
Kõhklevalt vastas teine mees: „Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”
„Siis,” katkestas filosoof, „kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, mis vajadus sunnib sind mulle seda jutustama, mis sind nii väga erutab.”
„No vajadus see just ei ole…”
„Niisiis,” naeratas Sokrates, „kui see ei ole ei tõsi ega hea ega vajalik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”
Kindlasti juhtub päris tihti, et inimesed hiilivad sulle külje alla, et sobival hetkel kogu negatiivne rämps, mida nad on päeva jooksul kogunud, sinule kaela kallata. Kui lased sel vastupanu avaldamata sündida, siis näed, kuidas vestluspartner silmnähtavalt kergendatult jalga laseb, kuna sind jääb vaevama maotu ja vastik tunne. Korraga langeb tuju nulli või valdab äkki tunne, et oled raskemaks muutunud.
1. Tõde: kas see, mis mulle äsja räägiti, on tõesti tõsi?
2. Headus: kas selle teabe taga peitub hea kavatsus?
3. Kasu: kas mul on seda infot tõepoolest vaja?
Selle harjutuse mõte ja eesmärk on kontrollida oma sugulaste, tuttavate ning sõprade ring läbi tundeterroristide osas ja vähendada negatiivsete mõjude osakaalu.
“Ma luban, et ei tee seda enam mitte kunagi,” tõotas õpilane vanale meistrile. “Võtan tagasi kõik, mis ma olen teie kohta rääkinud.”
Meister vaatas õpilasele tõsiselt otsa. “Mul ei ole põhjust sind karistada või minema saata, sest sa oled alles õpilane. Aga sa pead aru saama, mis sa tegid.”
“Ma olen kõigeks valmis, ” kostis õpilane langetatud päi.
Meister tõusis, läks lauta ja tuli tagasi tapetud kanaga. “Vii see kana oma ulualusesse, mis asub sinu majast saja sammu kaugusel,” ütles ta. “Teel sinna kitkud kana ära. Ühe sule viskad vasakule ja teise paremale. Siis tuled tagasi.”
Õpilane, kes oli oodanud märksa raskemat ülesannet, läks silmnähtavalt kergendust tundes oma elupaika ning jagas teel juhatuste kohaselt suled vasakule ja paremale.
Kui ta hiljem jälle oma meistri ees seisis, küsis ta, mis tal nüüd teha tuleb.
“Mine nüüd tagasi oma majja ja korja kõik suled jälle kokku.”
Õpilane kogeles hämmeldunult: “Ei ole ju kuidagi võimalik kõiki sulgi jälle kokku korjata. Ma loopisin neid valimatult vasakule ja paremale. Vahepeal on tuul nad igasse ilmakaarde laiali puistanud. Kes saaks neid jälle kokku korjata?”
Meister noogutas tõsiselt: “Seda ma tahtsingi kuulda! Täpselt sama lugu on laimujuttude ja valesüüdistustega. Kui need on kord juba laiali puistatud, lendavad nad ringi, nagu ise tahavad. Kuidas saaks neid siis enam tagasi võtta?”
Õpilane ei öelnud midagi. Ta oli oma õppetunni kätte saanud.
Raamatust “Tundeterroristid ( kuidas neid ära tunda, läbi näha ja relvituks teha)”. Helmut Fuchs Andreas Huber
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
-- mind pani igatahes mõtlema.
„Pea kinni!”, katkestas teda Sokrates. „Kas lasksid ikka selle, mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”
„Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.
„Jah, mu sõber, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb sealt läbi. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”
„Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”
„Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”
Kõhklevalt vastas teine mees: „Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”
„Siis,” katkestas filosoof, „kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, mis vajadus sunnib sind mulle seda jutustama, mis sind nii väga erutab.”
„No vajadus see just ei ole…”
„Niisiis,” naeratas Sokrates, „kui see ei ole ei tõsi ega hea ega vajalik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”
Kindlasti juhtub päris tihti, et inimesed hiilivad sulle külje alla, et sobival hetkel kogu negatiivne rämps, mida nad on päeva jooksul kogunud, sinule kaela kallata. Kui lased sel vastupanu avaldamata sündida, siis näed, kuidas vestluspartner silmnähtavalt kergendatult jalga laseb, kuna sind jääb vaevama maotu ja vastik tunne. Korraga langeb tuju nulli või valdab äkki tunne, et oled raskemaks muutunud.
1. Tõde: kas see, mis mulle äsja räägiti, on tõesti tõsi?
2. Headus: kas selle teabe taga peitub hea kavatsus?
3. Kasu: kas mul on seda infot tõepoolest vaja?
Selle harjutuse mõte ja eesmärk on kontrollida oma sugulaste, tuttavate ning sõprade ring läbi tundeterroristide osas ja vähendada negatiivsete mõjude osakaalu.
“Ma luban, et ei tee seda enam mitte kunagi,” tõotas õpilane vanale meistrile. “Võtan tagasi kõik, mis ma olen teie kohta rääkinud.”
Meister vaatas õpilasele tõsiselt otsa. “Mul ei ole põhjust sind karistada või minema saata, sest sa oled alles õpilane. Aga sa pead aru saama, mis sa tegid.”
“Ma olen kõigeks valmis, ” kostis õpilane langetatud päi.
Meister tõusis, läks lauta ja tuli tagasi tapetud kanaga. “Vii see kana oma ulualusesse, mis asub sinu majast saja sammu kaugusel,” ütles ta. “Teel sinna kitkud kana ära. Ühe sule viskad vasakule ja teise paremale. Siis tuled tagasi.”
Õpilane, kes oli oodanud märksa raskemat ülesannet, läks silmnähtavalt kergendust tundes oma elupaika ning jagas teel juhatuste kohaselt suled vasakule ja paremale.
Kui ta hiljem jälle oma meistri ees seisis, küsis ta, mis tal nüüd teha tuleb.
“Mine nüüd tagasi oma majja ja korja kõik suled jälle kokku.”
Õpilane kogeles hämmeldunult: “Ei ole ju kuidagi võimalik kõiki sulgi jälle kokku korjata. Ma loopisin neid valimatult vasakule ja paremale. Vahepeal on tuul nad igasse ilmakaarde laiali puistanud. Kes saaks neid jälle kokku korjata?”
Meister noogutas tõsiselt: “Seda ma tahtsingi kuulda! Täpselt sama lugu on laimujuttude ja valesüüdistustega. Kui need on kord juba laiali puistatud, lendavad nad ringi, nagu ise tahavad. Kuidas saaks neid siis enam tagasi võtta?”
Õpilane ei öelnud midagi. Ta oli oma õppetunni kätte saanud.
Raamatust “Tundeterroristid ( kuidas neid ära tunda, läbi näha ja relvituks teha)”. Helmut Fuchs Andreas Huber
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
-- mind pani igatahes mõtlema.
Wednesday, November 2, 2011
vaba?
Eile oli küllaltki vaba ja hea päev. Hommikul ärkasin Rätsepas ning läksin muhedalt kooli kontrolltööd tegema, mis sai oodatust parema tulemuse. Siis hakkasin Working Holiday viisat tegema, kuid avastasin, et mu pass eriti pikalt ei kehti enam ning tegin siis uue. Migratsiooniameti tädi küsis, et kas ma uut pilti ei taha teha - juuksed on ju nii sassis :D:D ilmselgelt, uut pilti ma ei soovinud teha.
Pärast käisin korra kodus, et pesud pesema-kuivama panna, aga pesumasin tegi mingi nalja ning jättis kõik mu pesud sooja vette ujuma... neid väänates väsisid käed täiega ära ja kuivama pannes tekkisid kõikidele asjadele suured lombid ikka alla. Aga see ei morjendanud üldse, pigem oli suht suva.
Eriliseks tegi eilse päeva see, et mul oli aega näiteks sõbrale külla minna. See tundus mulle tõesti erilisena, sest mul pole sellisteks "asjadeks" päris kaua aega olnud. Mõnus oli! MRLS-e rõdul tsillides olin õnnelik, sest hall ilm ei lihtsalt ei mõjuta mu päeva käiku enam nii palju kui varem. Ma suutsin isegi seda täiel rinnal nautida!
Ja õhtul pani päevale punkti lõbus djembe-mäng. Hakkasin kursusel käima, väga tore oli, ainult pöidlad on natuke sinised nüüd.
Ja magama minnes avastasingi, et ma soovin elada sellist elu, nagu tahan. Mitte sellist nagu peab, nagu minult oodatakse. See oli hea avastus! Ning sellest tulenevalt mind üldse ei häiri isegi mõte, et näiteks täna teen 17-tunnise tööpäeva; et ma töötan pea 7 päeva iga nädal, samal ajal käin veel koolis ja teen praktikat. Tegutsedes jõuab ikka tunduvalt rohkem! Mul on praegu vaja sellist utoopilist "kütte"-perioodi. Mul on aeg enda igikestvast laiskusest üle saada. Ja ma olen sinna poole teel. Mul on aeg elu nautida, ka sellisena, kui see on täiesti erinev sellest, millist ma tegelikult loon. Ja mulle tundub, et ma juba oskangi seda!
Pärast käisin korra kodus, et pesud pesema-kuivama panna, aga pesumasin tegi mingi nalja ning jättis kõik mu pesud sooja vette ujuma... neid väänates väsisid käed täiega ära ja kuivama pannes tekkisid kõikidele asjadele suured lombid ikka alla. Aga see ei morjendanud üldse, pigem oli suht suva.
Eriliseks tegi eilse päeva see, et mul oli aega näiteks sõbrale külla minna. See tundus mulle tõesti erilisena, sest mul pole sellisteks "asjadeks" päris kaua aega olnud. Mõnus oli! MRLS-e rõdul tsillides olin õnnelik, sest hall ilm ei lihtsalt ei mõjuta mu päeva käiku enam nii palju kui varem. Ma suutsin isegi seda täiel rinnal nautida!
Ja õhtul pani päevale punkti lõbus djembe-mäng. Hakkasin kursusel käima, väga tore oli, ainult pöidlad on natuke sinised nüüd.
Ja magama minnes avastasingi, et ma soovin elada sellist elu, nagu tahan. Mitte sellist nagu peab, nagu minult oodatakse. See oli hea avastus! Ning sellest tulenevalt mind üldse ei häiri isegi mõte, et näiteks täna teen 17-tunnise tööpäeva; et ma töötan pea 7 päeva iga nädal, samal ajal käin veel koolis ja teen praktikat. Tegutsedes jõuab ikka tunduvalt rohkem! Mul on praegu vaja sellist utoopilist "kütte"-perioodi. Mul on aeg enda igikestvast laiskusest üle saada. Ja ma olen sinna poole teel. Mul on aeg elu nautida, ka sellisena, kui see on täiesti erinev sellest, millist ma tegelikult loon. Ja mulle tundub, et ma juba oskangi seda!
Monday, October 31, 2011
Sunday, October 30, 2011
Friday, October 28, 2011
hea hommik, päev, õhtu, öö
Eileõhtune headus jätkus ka täna hommikul. Kell 5.21 tilises telefon. Otsustasin rutiinist välja astuda ning hommikuse äratuse olin 10 min varem pannud kui tavaliselt. Ärkasin ning tegin endale ühe magusa vürtsitee piima ja meega, süütasin küünlad, panid mussi vaikselt mängima ning veetsin 10 ideaalset minutit oma elus. See oli lihtsalt nii väärtuslik aeg. Teki all soojas ülimaitsvat teed nautida ning naljakat sügispeo kava lugeda samal ajal, kui kogu muu maailm veel magab; pole just paha!
Kodust välja astudes tervitas mind kosutav ja värskendav karge hommikune õhk. CD-playerisse olin tänaseks valinud vana hea Terminaatori plaadi "Head uudised". Lapsepõlv ja nooruspõlv meenusid kohemaid nii soojade mälestustena.
Tööl olles hakkasin kohe tegutsema: vaja oli valmis saada saalikaunistused, konnakostüümid, igasugune paberimajandus... lapsi vastu võttes oli ikka higimull otsaees ja käed küünarnukkideni guašš-värvised. Aga see sai peo ajaks kõik puhtaks pestud. Minna oli teine konn, tegime haigelt palju pulli ja nautisime enda konnarolle. Lapsed said ka aru, et me oskame mängida ning edasi sai kogu päeva jooksul täiega nalja.
Töölt edasi liikusin väikeste vahepausidega Musta Puudlisse, seal esines täna MALCOLM LINCOLN. On öelda vaid üht: haigelt hea! Kõik see feeling, mis õhus oli... müstiliselt ilus!
Edasi kutsus Mari mind sööma, aga selgus, et tal oli vahepeal liha halvaks läinud ning plaanitud söök ei saanudki valmis.... aga see mind ei morjendanud üldse - mulle niikuinii eriti liha ei maitse. Rääkisime maailma asju ja unistasime. Inspireeriv!
Ja nüüd tagasi kodus. Mõnusas baldahiinidega voodis, koduriided seljas, tee, viirukilõhn ninna tungimas, Norah Jones taustamuusikaks, Iti mõnusalt kõrval nurrumas...
Elu on ilusalt lihtne!!
Kodust välja astudes tervitas mind kosutav ja värskendav karge hommikune õhk. CD-playerisse olin tänaseks valinud vana hea Terminaatori plaadi "Head uudised". Lapsepõlv ja nooruspõlv meenusid kohemaid nii soojade mälestustena.
Tööl olles hakkasin kohe tegutsema: vaja oli valmis saada saalikaunistused, konnakostüümid, igasugune paberimajandus... lapsi vastu võttes oli ikka higimull otsaees ja käed küünarnukkideni guašš-värvised. Aga see sai peo ajaks kõik puhtaks pestud. Minna oli teine konn, tegime haigelt palju pulli ja nautisime enda konnarolle. Lapsed said ka aru, et me oskame mängida ning edasi sai kogu päeva jooksul täiega nalja.
Töölt edasi liikusin väikeste vahepausidega Musta Puudlisse, seal esines täna MALCOLM LINCOLN. On öelda vaid üht: haigelt hea! Kõik see feeling, mis õhus oli... müstiliselt ilus!
Edasi kutsus Mari mind sööma, aga selgus, et tal oli vahepeal liha halvaks läinud ning plaanitud söök ei saanudki valmis.... aga see mind ei morjendanud üldse - mulle niikuinii eriti liha ei maitse. Rääkisime maailma asju ja unistasime. Inspireeriv!
Ja nüüd tagasi kodus. Mõnusas baldahiinidega voodis, koduriided seljas, tee, viirukilõhn ninna tungimas, Norah Jones taustamuusikaks, Iti mõnusalt kõrval nurrumas...
Elu on ilusalt lihtne!!
Thursday, October 27, 2011
Wednesday, October 26, 2011
Nali.
Saabusin just koju pikalt pikalt tööpäevalt - olin hommikul lasteaias, lõunal hoidsin Siimu ja Saskiat ning õhtul mängisin baaridaami ühes mahedas kohas nimega "Tops". Ja siis seal baaris olles tuli kogu aeg naer lihtsalt peale.... ainuüksi mõttest, et olen baaris, tsillin, teen pulli ja homme hommikul lähen lasteaeda konna mängima. Veits random ikka :D
Hommikul oli mul muidu nii paha tuju, ainult vinguda ja viriseda oskasin... kohati ei suutnud otsustada, kas tahaks ropsida või siis teki alla peitu pugeda ja mitte millestki mõelda - justkui jaanalind. Aga õnneks päeva edasine kulg ei haakunud mu jubedate vingus ja väsinud mõtetega. Juba poolest päevast tuli see hea elu nautimise tunne jälle sisse... suured osalised selles olid armsad Siim ja Sassu... ja baaris oli lihtsalt maagiliselt lõbus. Hea!
Niiet jah... nüüd konnaks valmistuma! Hurraa!
Hommikul oli mul muidu nii paha tuju, ainult vinguda ja viriseda oskasin... kohati ei suutnud otsustada, kas tahaks ropsida või siis teki alla peitu pugeda ja mitte millestki mõelda - justkui jaanalind. Aga õnneks päeva edasine kulg ei haakunud mu jubedate vingus ja väsinud mõtetega. Juba poolest päevast tuli see hea elu nautimise tunne jälle sisse... suured osalised selles olid armsad Siim ja Sassu... ja baaris oli lihtsalt maagiliselt lõbus. Hea!
Niiet jah... nüüd konnaks valmistuma! Hurraa!
Saturday, October 22, 2011
Hiiumaa või Austraalia?
Alustaks siis seda postitust ühe mõnusa lauluga, mis ideaalselt antud hetke sobib: http://www.youtube.com/watch?v=SH9ZzrkLTDQ Laulu avastasin tänu Kärdile eilsel ida-Virumaa tripil, mis oli meeliületavalt hea. Väike politseiga jagelemine oli ehk ülearu, aga õnneks olid nemadki viisakad ja jätsid Hennile load alles!
Aga laulu juurde tagasi; täpselt selline tunne ongi praegu mu sees!
Ja siis täpsemalt. Eelmine nädal tegin nalja, et kui kuskilt mõni hea pakkumine tuleks, siis koliks Tallinnast ära. Maale või välismaale. Ja noh... nagu naljaviluks tuligi kohe järgmine päev ideaalne pakkumine Hiiumaalt. Ei läinud palju aega, kui tuli teinegi pakkumine, Austraaliast, ka ebamaiselt hea. Ja siin ma siis olen... kuulamas oma südame häält :)
Elu täis seiklusi!
Aga laulu juurde tagasi; täpselt selline tunne ongi praegu mu sees!
Ja siis täpsemalt. Eelmine nädal tegin nalja, et kui kuskilt mõni hea pakkumine tuleks, siis koliks Tallinnast ära. Maale või välismaale. Ja noh... nagu naljaviluks tuligi kohe järgmine päev ideaalne pakkumine Hiiumaalt. Ei läinud palju aega, kui tuli teinegi pakkumine, Austraaliast, ka ebamaiselt hea. Ja siin ma siis olen... kuulamas oma südame häält :)
Elu täis seiklusi!
Friday, October 21, 2011
-- S. Toller
On palju asju, mida sa ei saa kontrollida.
Sa ei saa kontrollida ilma, liiklust, oma ülemuse käitumist või spordivõistluse tulemust.
Kuid on üks asi, mida sa saad kontrollida: OMA SUHTUMIST.
Sa ei saa kontrollida ilma, aga sa võid vihmas laulda.
Sa valitsed omaenda tegusid ja reaktsioone.
Sina valid, kas vihastada või jääda rahulikuks,
kas olla optimistlik või negatiivne. Kontrolli oma vaimset hoiakut.
Otsusta olla positiivne mõtleja!
Iga päev on "osaliselt pilves". Pilvede taga paistab päike. Otsi päiksekiiri!
Kujunda harjumuseks otsida parimat halvima asemel.
Naerata, ja jäta teine inimene rahule!
Lõppude lõpuks on see sinu elu. Võta selle üle kontroll!
Sa oled see, mida sa mõtled.
(S.Toler "Minut iseendale.Mehed")
Sa ei saa kontrollida ilma, liiklust, oma ülemuse käitumist või spordivõistluse tulemust.
Kuid on üks asi, mida sa saad kontrollida: OMA SUHTUMIST.
Sa ei saa kontrollida ilma, aga sa võid vihmas laulda.
Sa valitsed omaenda tegusid ja reaktsioone.
Sina valid, kas vihastada või jääda rahulikuks,
kas olla optimistlik või negatiivne. Kontrolli oma vaimset hoiakut.
Otsusta olla positiivne mõtleja!
Iga päev on "osaliselt pilves". Pilvede taga paistab päike. Otsi päiksekiiri!
Kujunda harjumuseks otsida parimat halvima asemel.
Naerata, ja jäta teine inimene rahule!
Lõppude lõpuks on see sinu elu. Võta selle üle kontroll!
Sa oled see, mida sa mõtled.
(S.Toler "Minut iseendale.Mehed")
Wednesday, October 19, 2011
Monday, October 17, 2011
-- unknown
“People were created to be loved, things were created to be used; the reason why the world is in chaos right now is because things are being loved, and people are being used.”
Kaunis sügis.
See aasta on sügis kuidagi kummaliselt imeline. Teen väga palju, aga samas olen kuidagi eemal. Kuid suudan siiski nautida.
Vist elu esimene sügis, mida ma täiest hingest naudin; ja tegelikult ei tea, mis homnegi toob. Idee poolest tean, aga usun, et kõik on muutuv ja seega ei tea.
Ja lõpuks ometi võtsin vastutuse enda elu eest ise kanda - ostsin täna oma esimese bussipileti :)
Friday, October 14, 2011
Thursday, October 6, 2011
-- Doris Kareva
Tundub, et tuleb tund, millal tuleb midagi ära tunda. Midagi muuta, eelkõige eneses. Midagi teha, et Maa peal heledam hakkaks.
Tuesday, October 4, 2011
15 nõuannet käesolevaks ajaks.
1. Teadvusta, et oled jumalik üksus.
2. Teadvusta, et ka kõik teised on jumalikud üksused.
3. Vähemalt üks kord päevas lase end täiesti tühjaks
(* lõdvestu, mediteeri, tunneta vm.).
4. Su elu on nagu palvus. Palve: "Mulle meeldib ...... ja ma tänan ...... eest!"
(* sulle meeldib kõik, mida teed ja sa oled tänulik selle eest, mis sul on).
5. Hoia oma tähelepanu sallimisel, respekteerimisel, hinnanguteta tunnustamisel, nii iseenda kui ka teiste suhtes.
(* alusta iseendast, rõhk sõnal "hinnanguteta"!).
6. Tähtis on austamine, lugupidamine sõltumatul moel elu kõikide ilmingute suhtes.
(* rõhk sõnal "sõltumatu" - ära klammerdu, ära ole armukade).
7. Pea meeles, et su praegusel elul on kolossaalne tähtsus ja eesmärk, kuigi su meel seda ei hooma.
8. Mida vajad, seda ka saad, kui sa ei sea tingimusi vajaduste suhtes.
(* ei sea tingimusi partnerile!; ei sea tingimust, millal midagi peab tulema jne...)
9. Sinu eesmärk on muuta ennast (ja ainult ennast), mitte maailma! Maailm muutub nii individuaalse kui ka kollektiivse töö tulemusena teie sisemuse kaudu.
(* ei tohi maailma parandada - ja muide: lapsed ja lähedased kuuluvad maailma hulka!!!).
10. Kontrolli oma uskumusi ja kultuuri kaudu pealepandud raamistusi (tavad, kombed, traditsioonid) - k.a väga väikesed raamistused.
(* väldi "teadmist, kuidas asjad peavad olema, kuidas on nö õige"!).
11. Ära unusta, et kõik saab alguse sisemusest, ükski põhjus pole väljaspool sind.
(* kõik on meie sees, isiklike tunnete näol).
12. Elu on aegruumis kulgev mäng, kus sündmused toimuvad üksteisele järgnevalt, et sa saaksid neid tugevalt kogeda, märgata ja seeläbi õppida loomist.
13. Me oleme teie kõrval ja saame teile meeldetuletusi teha, aga ainult siis, kui seda palute ja soovite. Meil puudub õigus teie asjadesse sekkuda ilma teiepoolse soovita, ja ka siis teatava piirini. Meie saame viidata, teie aga peate mõtisklema, et tuumani jõuda.
14. Tempo aina kiireneb ja ka teil on vaja oma kasvamist kiirendada, et mitte ülearu haiget saada. (* tuleb negatiivsed tunded kohe ära muuta). St, on vaja olla siin ja praegu, SIIN JA PRAEGU! (* rohkem tunnetada, vähem möelda!). Teid kõiki ootavad ees suured pingutused ja hakkamasaamised, seepärast: treeni, treeni, treeni! "Kukud põlvili, tõuse üles, puhu peale ja korda, kuni jääd püsti!" Püstijäämise all mõtleme vaimset selgroogu, enesekindlust, usku oma väesse, usku et kõik saab alguse sinust endast, julgust, julgust minna riskile, julgust ette võtta, mitte karta eksimist. (* Ka lapsi tuleb julgustada, mitte keelata neil eksida!).
15. Kõige selle saatjaks olgu elurõõm ja lust, huumor, nali ja naer. Kutsuge sageli esile armastuse tunnet, ja annetage seda teadlikult Maale. Olge temaga ühenduses ja maandatud. Usaldage oma Ema, ta teeb kõik selleks, et olete alati õigel ajal õiges kohas, ka keset kõige suuremat looduskatastroofi!
allikas: http://www.kohalolu.com/index.php?option=com_content&view=article&id=265:15-nouannet&catid=2:materjal&Itemid=4
2. Teadvusta, et ka kõik teised on jumalikud üksused.
3. Vähemalt üks kord päevas lase end täiesti tühjaks
(* lõdvestu, mediteeri, tunneta vm.).
4. Su elu on nagu palvus. Palve: "Mulle meeldib ...... ja ma tänan ...... eest!"
(* sulle meeldib kõik, mida teed ja sa oled tänulik selle eest, mis sul on).
5. Hoia oma tähelepanu sallimisel, respekteerimisel, hinnanguteta tunnustamisel, nii iseenda kui ka teiste suhtes.
(* alusta iseendast, rõhk sõnal "hinnanguteta"!).
6. Tähtis on austamine, lugupidamine sõltumatul moel elu kõikide ilmingute suhtes.
(* rõhk sõnal "sõltumatu" - ära klammerdu, ära ole armukade).
7. Pea meeles, et su praegusel elul on kolossaalne tähtsus ja eesmärk, kuigi su meel seda ei hooma.
8. Mida vajad, seda ka saad, kui sa ei sea tingimusi vajaduste suhtes.
(* ei sea tingimusi partnerile!; ei sea tingimust, millal midagi peab tulema jne...)
9. Sinu eesmärk on muuta ennast (ja ainult ennast), mitte maailma! Maailm muutub nii individuaalse kui ka kollektiivse töö tulemusena teie sisemuse kaudu.
(* ei tohi maailma parandada - ja muide: lapsed ja lähedased kuuluvad maailma hulka!!!).
10. Kontrolli oma uskumusi ja kultuuri kaudu pealepandud raamistusi (tavad, kombed, traditsioonid) - k.a väga väikesed raamistused.
(* väldi "teadmist, kuidas asjad peavad olema, kuidas on nö õige"!).
11. Ära unusta, et kõik saab alguse sisemusest, ükski põhjus pole väljaspool sind.
(* kõik on meie sees, isiklike tunnete näol).
12. Elu on aegruumis kulgev mäng, kus sündmused toimuvad üksteisele järgnevalt, et sa saaksid neid tugevalt kogeda, märgata ja seeläbi õppida loomist.
13. Me oleme teie kõrval ja saame teile meeldetuletusi teha, aga ainult siis, kui seda palute ja soovite. Meil puudub õigus teie asjadesse sekkuda ilma teiepoolse soovita, ja ka siis teatava piirini. Meie saame viidata, teie aga peate mõtisklema, et tuumani jõuda.
14. Tempo aina kiireneb ja ka teil on vaja oma kasvamist kiirendada, et mitte ülearu haiget saada. (* tuleb negatiivsed tunded kohe ära muuta). St, on vaja olla siin ja praegu, SIIN JA PRAEGU! (* rohkem tunnetada, vähem möelda!). Teid kõiki ootavad ees suured pingutused ja hakkamasaamised, seepärast: treeni, treeni, treeni! "Kukud põlvili, tõuse üles, puhu peale ja korda, kuni jääd püsti!" Püstijäämise all mõtleme vaimset selgroogu, enesekindlust, usku oma väesse, usku et kõik saab alguse sinust endast, julgust, julgust minna riskile, julgust ette võtta, mitte karta eksimist. (* Ka lapsi tuleb julgustada, mitte keelata neil eksida!).
15. Kõige selle saatjaks olgu elurõõm ja lust, huumor, nali ja naer. Kutsuge sageli esile armastuse tunnet, ja annetage seda teadlikult Maale. Olge temaga ühenduses ja maandatud. Usaldage oma Ema, ta teeb kõik selleks, et olete alati õigel ajal õiges kohas, ka keset kõige suuremat looduskatastroofi!
allikas: http://www.kohalolu.com/index.php?option=com_content&view=article&id=265:15-nouannet&catid=2:materjal&Itemid=4
Sunday, September 25, 2011
Wednesday, September 21, 2011
Tuesday, September 20, 2011
Friday, September 16, 2011
Kuulamispuue.
Artikkel pärineb Eesti Ekspressist (15.09.2011) ja autoriks on Tiina Jõgeda.
Milline kehaosa on kõige defitsiitsem? Ei, mitte maks, mis elupõletamise käigus kergesti kärbuma kipub, mitte ka neerud, mille doonoreid dialüüsiaparaatide all pikisilmi oodatakse. Kõrvad! Meil valitseb katastroofiline kõrvade puudus - selliste kõrvade, mis on võimelised veidike ka kuulama, teisele inimesele keskenduma ja parimal juhul isegi räägitust aru saama. Kas on nii raske poosteist minutit suu kinni hoida ning unustada oma tähtsad mõtted ja kuulata, mida teine inimene - olgu selleks laps, elukaaslane, kolleeg või Maxima kassapidaja - tegelikult öelda tahab? Jah, on küll raske. Vaevalt jõuad hakata oma kurba saatust kurtma, kui juba vaadatakse kella, näpitakse telefoni ja lõigatakse su ettekandele vahele. Ainukesed, kes sind osavõtlikult kuulavad, on võrkturunduse müügimehed. Herbalife'i ja Tupperware agendid on saanud eriväljaõppe hooliva kuulamise alal, sest empaatia tagab äriedu.
Me elame paralleelsete monoloogide maailmas, millest väga vähestel on õnne dialoogiks kasvada. Suurem osa kõrvu meie ümber tunduvad olevat sellised, mis kuulevad, aga ei kuula - nagu on ka silmi, mis näevad, ent ei märka. Tulemuseks on märkamatud inimesed.
Meie koolid on täis lapsi, keda keegi ei märka. Mille põhjal neid ära tunda? Selle põhjal, et nad on nii tublid! Taani laste psühholoog Jesper Juul ütleb, et on oluline vahe, kas lastes arendatakse enesekindlust või eneseaustust. Tark lapsevanem teab, et last tuleb kiita, sest positiivsete kinnituste najal idaneb temas tänapäeval elluks nii vajalik eneseusk, meie võimekuse mõõdupuu. "Selle tulemusena on paljudel inimestel tekkinud ülespuhutud ego, mis on reaalse minatunnetuse üpris kehv aseaine," kirjutab Juul oma bestselleris "sinu tark laps". Veel targem lapsevanem püüab lapsega käituda nii, et sel areneks loomulik eneseaustus.
Eneseaustus on sisemine tugisammas, teadmine ja kogemus, kes me oleme. Inimesed, kellel on hästi arenenud eneseaustus, tunnevad end iseseisvana ning neil on endaga kerge olla, ütleb Juul. Kui palju te selliseid lahedaid tüüpe tunnete, kes ei piira end (ja lähedasi) enesekriitika ja kõikvõimalike süütunnetega? Julgen arvata, et mitte eriti paljusid. Enesekindlus on õpitav, selle puudumine aga praktiline pedagoogiline probleem, mida saab osava treeninguga parandada. Minge Peep Vainu saavutuskoolitusele ja kõik saab korda! Eneseaustuse lätted on aga lapsevanemates, kes ideaalis väärtustavad last sellisena, nagu ta on. See on peenike kunst, mida (erinevalt saavutama õppimisest) õieti kusagil ei õpetata.
Kõik halb saab alguse pudrukausist, mida sunnitakse tühjaks sööma. Tühi taldrik on märk kuuletumisest ja korralikust käitumisest. Ahaa, mõtleb väike prints, siin nende planeedil on välised väärtused tähtsamad kui minu sisetunne, olgu siis, ma kasvan kombekaks ja edukaks ega näita enam kunagi välja, kui tühisena ma end seejuures tunnen. Kiitmine, kriitika, hinnangud ja tunnustus on Jesper Juuli arvates tuleohtlik materjal. Kui lapse spontaansele eneseväljendusele järgneb hinnang, olgu viiepallisüsteemis või emme kiidusõnadena - kaotab laps võime oma tegelikust minast aru saada. See asendub püüuga meeldida, käituda nii, nagu kool ja kodu temalt ootavad. Tunnustusvajadus toodab partiide kaupa "egoõhupalle", millel on oht mõõne ettenägematu sotsiaalse orgi otsa lõhki plaksatada, sest egopallikestel puudub kaitsev eneseaustuse kiht.
Aga kuidas väärtustunnet kasvatada - olgu suurtes või väikestes printsides? Meil räägitakse nii palju sellest, et andmine on hea: lähedastele tuleb jagada tähelepanu, aega, armastust jne. Õige. Et aga inimene saaks tunda end täisväärtuslikuna, tuleb tal võimaldada miidagi head ka vastu anda, et ka tema tunneks end teiste jaoks vajalikuna.
Milline kehaosa on kõige defitsiitsem? Ei, mitte maks, mis elupõletamise käigus kergesti kärbuma kipub, mitte ka neerud, mille doonoreid dialüüsiaparaatide all pikisilmi oodatakse. Kõrvad! Meil valitseb katastroofiline kõrvade puudus - selliste kõrvade, mis on võimelised veidike ka kuulama, teisele inimesele keskenduma ja parimal juhul isegi räägitust aru saama. Kas on nii raske poosteist minutit suu kinni hoida ning unustada oma tähtsad mõtted ja kuulata, mida teine inimene - olgu selleks laps, elukaaslane, kolleeg või Maxima kassapidaja - tegelikult öelda tahab? Jah, on küll raske. Vaevalt jõuad hakata oma kurba saatust kurtma, kui juba vaadatakse kella, näpitakse telefoni ja lõigatakse su ettekandele vahele. Ainukesed, kes sind osavõtlikult kuulavad, on võrkturunduse müügimehed. Herbalife'i ja Tupperware agendid on saanud eriväljaõppe hooliva kuulamise alal, sest empaatia tagab äriedu.
Me elame paralleelsete monoloogide maailmas, millest väga vähestel on õnne dialoogiks kasvada. Suurem osa kõrvu meie ümber tunduvad olevat sellised, mis kuulevad, aga ei kuula - nagu on ka silmi, mis näevad, ent ei märka. Tulemuseks on märkamatud inimesed.
Meie koolid on täis lapsi, keda keegi ei märka. Mille põhjal neid ära tunda? Selle põhjal, et nad on nii tublid! Taani laste psühholoog Jesper Juul ütleb, et on oluline vahe, kas lastes arendatakse enesekindlust või eneseaustust. Tark lapsevanem teab, et last tuleb kiita, sest positiivsete kinnituste najal idaneb temas tänapäeval elluks nii vajalik eneseusk, meie võimekuse mõõdupuu. "Selle tulemusena on paljudel inimestel tekkinud ülespuhutud ego, mis on reaalse minatunnetuse üpris kehv aseaine," kirjutab Juul oma bestselleris "sinu tark laps". Veel targem lapsevanem püüab lapsega käituda nii, et sel areneks loomulik eneseaustus.
Eneseaustus on sisemine tugisammas, teadmine ja kogemus, kes me oleme. Inimesed, kellel on hästi arenenud eneseaustus, tunnevad end iseseisvana ning neil on endaga kerge olla, ütleb Juul. Kui palju te selliseid lahedaid tüüpe tunnete, kes ei piira end (ja lähedasi) enesekriitika ja kõikvõimalike süütunnetega? Julgen arvata, et mitte eriti paljusid. Enesekindlus on õpitav, selle puudumine aga praktiline pedagoogiline probleem, mida saab osava treeninguga parandada. Minge Peep Vainu saavutuskoolitusele ja kõik saab korda! Eneseaustuse lätted on aga lapsevanemates, kes ideaalis väärtustavad last sellisena, nagu ta on. See on peenike kunst, mida (erinevalt saavutama õppimisest) õieti kusagil ei õpetata.
Kõik halb saab alguse pudrukausist, mida sunnitakse tühjaks sööma. Tühi taldrik on märk kuuletumisest ja korralikust käitumisest. Ahaa, mõtleb väike prints, siin nende planeedil on välised väärtused tähtsamad kui minu sisetunne, olgu siis, ma kasvan kombekaks ja edukaks ega näita enam kunagi välja, kui tühisena ma end seejuures tunnen. Kiitmine, kriitika, hinnangud ja tunnustus on Jesper Juuli arvates tuleohtlik materjal. Kui lapse spontaansele eneseväljendusele järgneb hinnang, olgu viiepallisüsteemis või emme kiidusõnadena - kaotab laps võime oma tegelikust minast aru saada. See asendub püüuga meeldida, käituda nii, nagu kool ja kodu temalt ootavad. Tunnustusvajadus toodab partiide kaupa "egoõhupalle", millel on oht mõõne ettenägematu sotsiaalse orgi otsa lõhki plaksatada, sest egopallikestel puudub kaitsev eneseaustuse kiht.
Aga kuidas väärtustunnet kasvatada - olgu suurtes või väikestes printsides? Meil räägitakse nii palju sellest, et andmine on hea: lähedastele tuleb jagada tähelepanu, aega, armastust jne. Õige. Et aga inimene saaks tunda end täisväärtuslikuna, tuleb tal võimaldada miidagi head ka vastu anda, et ka tema tunneks end teiste jaoks vajalikuna.
hea.
Keegi hea inimene on mu maja ette kiige pannud... ja linnas igale poole mujale ka. Kiikumine klassifitseerub 26 maailma kõige tsillima tegevuse hulka. Niiet, ma olen talle (või neile?) ülimalt tänulik.
Tuesday, September 13, 2011
Sunday, September 11, 2011
@ Scotland
Mul polegi muud öelda, et taaskord on Šotimaa täpselt õigel ajal, õiges kohas. See reis on siiani mu elu parimate killast olnud ning müstiliselt hea on olla.
Ka praegune sünnipäev on elu parimate killast. Müstiliselt ägedad ratsutamised mööda mägesid, maailma ägedamad hostid, pidu ja pillerkaar, tsill, hommikused kosutavad Starbucks´i kohvid, ägedaimad second-hand poed, kus ringlevad mu lemmikraamatud; kuu ja tähtede vaatamine Edinburgh´i katustel, mägironimised pilvedesse, pöörased naljad ja seiklused, vinged hääletusretked ning koguaeg on tunne, et kaitseingel on läheduses.
Every day I love my life a little bit more, a little bit more...
Ja nädala hitt ka ikka: http://www.youtube.com/watch?v=NXR13Yl-USw
Ka praegune sünnipäev on elu parimate killast. Müstiliselt ägedad ratsutamised mööda mägesid, maailma ägedamad hostid, pidu ja pillerkaar, tsill, hommikused kosutavad Starbucks´i kohvid, ägedaimad second-hand poed, kus ringlevad mu lemmikraamatud; kuu ja tähtede vaatamine Edinburgh´i katustel, mägironimised pilvedesse, pöörased naljad ja seiklused, vinged hääletusretked ning koguaeg on tunne, et kaitseingel on läheduses.
Every day I love my life a little bit more, a little bit more...
Ja nädala hitt ka ikka: http://www.youtube.com/watch?v=NXR13Yl-USw
Wednesday, September 7, 2011
Tuesday, September 6, 2011
@ Rootsi
Mõnes varasemas postituses mainisin, et lähen Vipassana meditatsiooni 10-päevasele kursusele. Nüüd on seal käidud. See oli tõeline elukool ning kuna see oli niivõrd kogemuslik, siis sõnadega seda tegelikult edasi anda ei saa. Kui kedagi huvitama hakkab, võib ise selle kohta uurida ning loomulikult sinna ise minna ja ise kogeda: http://www.dhamma.org/ Soovitan!
Sattusin isegi sinna tegelikult küllalt juhuslikult ning ei osanud üldse arvata, mida selline laager endast kujutada võib. Mõttes oli põhirõhk just sellel vaikimise osal... aga kohe esimesel päeval sain aru, et vaikimine ainult toetab seda tehnikat. Ja vaikimise osa oli tegelikult kõige lihtsam.
Me alustasime päeva kell 4 hommikul ning lõpetasime 9-10 õhtul. Ja imekombel polnud see ärkamine üldse keeruline. See oli selles keskkonnas väga loomulik. Päeval oli 2 söögipausi ja üks teepaus ning kõik ülejäänud aja tegelesime mediteerimisega. Tagantjärele on naljakas mõelda, et istusin ühe padja peal ca 100 tundi... vahepeal ei tohtinud ennnast isegi liigutada. Ja... see oli karm. Aga töötas.
Üks päev tundus nii pikk nagu tavaelus umbes üks kuu. Ja ka isikliku arengu seisukohast võrdus üks päev ühe kuuga.
Vähemalt 2 korral mõtlesin ära põgeneda, sest nii raske oli endale otsa vaadata. Ja seda aktsepteerida. Ka füüsiline valu oli suht tappev kohati... reaalselt oli selline tunne nagu kirves oleks selga löödud. Aga teisalt oli kõiges selles kõiges raskuses ka midagi ilusat. Midagi, mis elus tõesti loeb. Ja midagi, mis andis asjade paikaloksumiseks suurepärase võimaluse.
Kuigi see oli kõige raskem asi, mis ma elus korda saatnud olen, sain ma palju targemaks ning olen õnnelik, et seal käisin. Eriti heaks pean seda, et see kursus tõmbas mu kusilt pilvede ja illusioonide maailmast päris reaalsusesse. Naljakas!
Ja esimest korda elus ma tunnen, et mul on välismaalastest sõbrad! :)
Sattusin isegi sinna tegelikult küllalt juhuslikult ning ei osanud üldse arvata, mida selline laager endast kujutada võib. Mõttes oli põhirõhk just sellel vaikimise osal... aga kohe esimesel päeval sain aru, et vaikimine ainult toetab seda tehnikat. Ja vaikimise osa oli tegelikult kõige lihtsam.
Me alustasime päeva kell 4 hommikul ning lõpetasime 9-10 õhtul. Ja imekombel polnud see ärkamine üldse keeruline. See oli selles keskkonnas väga loomulik. Päeval oli 2 söögipausi ja üks teepaus ning kõik ülejäänud aja tegelesime mediteerimisega. Tagantjärele on naljakas mõelda, et istusin ühe padja peal ca 100 tundi... vahepeal ei tohtinud ennnast isegi liigutada. Ja... see oli karm. Aga töötas.
Üks päev tundus nii pikk nagu tavaelus umbes üks kuu. Ja ka isikliku arengu seisukohast võrdus üks päev ühe kuuga.
Vähemalt 2 korral mõtlesin ära põgeneda, sest nii raske oli endale otsa vaadata. Ja seda aktsepteerida. Ka füüsiline valu oli suht tappev kohati... reaalselt oli selline tunne nagu kirves oleks selga löödud. Aga teisalt oli kõiges selles kõiges raskuses ka midagi ilusat. Midagi, mis elus tõesti loeb. Ja midagi, mis andis asjade paikaloksumiseks suurepärase võimaluse.
Kuigi see oli kõige raskem asi, mis ma elus korda saatnud olen, sain ma palju targemaks ning olen õnnelik, et seal käisin. Eriti heaks pean seda, et see kursus tõmbas mu kusilt pilvede ja illusioonide maailmast päris reaalsusesse. Naljakas!
Ja esimest korda elus ma tunnen, et mul on välismaalastest sõbrad! :)
Sunday, August 21, 2011
@ Hiiumaa
Ja selle nädala hitt on siis http://www.youtube.com/watch?v=qSCobrqfDJA
Hiiumaa tripp oli ka seekord täiuslik. Pühapäeval jõudsin Tallinnasse ning elu viis mind ühele väga tsillile kontsertile, vanalinna katustele ja levikasse. Viimase juures sain mingisuguse müstiliselt vahva seltskonnaga tuttavaks, kellele ma ka öömaja pakkusin. Nalja jagus varajaste hommikutundideni.
Elu on kahtlaselt sujuvaks ja huvitavaks muutunud. Kõik asjad on õigel ajal õiges kohas. Homme lähen Vipassana meditatsiooni laagrisse Rootsi, selle võlu peitub asjaolus, et 10 päeva vaatan enda sisse. Ma ei suhtle mitte kellegagi, ei loe raamatuid ega ei kirjuta, ei kuula muusikat, isegi joogat ei tee. Tundub ikka uskumatult põnev!
Niiet, ilmselgelt pole ma lähiajal kättesaadav ning olen igati levist väljas!
Hiiumaa tripp oli ka seekord täiuslik. Pühapäeval jõudsin Tallinnasse ning elu viis mind ühele väga tsillile kontsertile, vanalinna katustele ja levikasse. Viimase juures sain mingisuguse müstiliselt vahva seltskonnaga tuttavaks, kellele ma ka öömaja pakkusin. Nalja jagus varajaste hommikutundideni.
Elu on kahtlaselt sujuvaks ja huvitavaks muutunud. Kõik asjad on õigel ajal õiges kohas. Homme lähen Vipassana meditatsiooni laagrisse Rootsi, selle võlu peitub asjaolus, et 10 päeva vaatan enda sisse. Ma ei suhtle mitte kellegagi, ei loe raamatuid ega ei kirjuta, ei kuula muusikat, isegi joogat ei tee. Tundub ikka uskumatult põnev!
Niiet, ilmselgelt pole ma lähiajal kättesaadav ning olen igati levist väljas!
Tuesday, August 16, 2011
Nii palju.
Üks päev on üks mõte, teisel päeval teine. Aga, vähemalt kõik mõtted on üdini head, tsillid ja aina paremaks lähevad. Justkui looksin omaenda elu.
Ja suits. Ta on küll tsill ja hea, aga siiski vist mitte päris mulle. Ma otsustasin, et teen kuus ühe suitsu, siis ma naudin seda rohkem ning siis see ei mõjuta tõenäoliselt ka mu tervist.
... ning suvi veel kestab!
Ja suits. Ta on küll tsill ja hea, aga siiski vist mitte päris mulle. Ma otsustasin, et teen kuus ühe suitsu, siis ma naudin seda rohkem ning siis see ei mõjuta tõenäoliselt ka mu tervist.
... ning suvi veel kestab!
Saturday, August 13, 2011
Õigus küll!
Juhtusin eile vana head Terminaatorit kuulama. Sattusin ühe video peale, mis on tehtud minu esimesel Terminaatori kontsertil. Ja kurat, see oli vägev. Mäletan, et olin isa kukil ning vaade oli vapustav! Ja milline elamus oli ka 12 aastat hiljem selle konserti video vaadata!! Uskumatult ilus!
Terminaator - Ainult sina võid mu maailma muuta
http://www.youtube.com/watch?v=QF0b-fWDEug
Terminaator - Ainult sina võid mu maailma muuta
http://www.youtube.com/watch?v=QF0b-fWDEug
Tuesday, August 9, 2011
Friday, August 5, 2011
Thursday, August 4, 2011
Täna küsi endalt.
Kui kogu maailm mulle järgneks, kas mul oleks hea meel selle üle, kuhu ma ta juhin?
Wednesday, August 3, 2011
Wednesday, July 27, 2011
jälle elukoolis.
Puhkuse veetsin ma täpselt nii nagu oma kõige paremates unistustes ette olin kujutanud. Või isegi natuke paremini. See oli just selline, millist elu ma tahangi praegu elada!
Aga viimasel puhkusenädalal hakkas see tööleminek kuskil sees kriipima, eriti nagu ei kutsunudki tagasi. Ja siis kui läksin tööle, kohe esimesel päeval tulid ette mingid lihtsad asjad, mis olid eriti keeruliseks aetud ja üldse, lasteaedade kogu süsteem lonkab väga tugevalt. Ja noh, kui ma sügise peale mõtlesin... see tundus lihtsalt ülimalt igav: kool ja töö, töö ja kool, kool ja töö, kool ja töö, töö ja töö ja kool jne. Käia tööl, mida südamest ei naudi, on ikka... ma ei teagi... justkui elu raiskamine. Minu elus ei ole kohta ajale, mida raisata. Ma tahan oma elu ikka mõnusalt elada ja tõepoolest tahan iga minutit nautida. Ma lihtsalt ei lähe tagasi sinna igava elu rüppe, kus kõik head asjad tulevad homme, ülehomme, aasta pärast või kunagi... kunagi ikka. Need head asjad on olemas, nad ei tule. Oodates keegi ju kohale ei jõua. Kui ainult oodata elu, siis on suur oht, et see muutubki harjumuseks ning elu jääb elamata. Oodates kooli lõppu, ülikooli lõppu, puhkust... Sel juhul jaotatakse oma elu tükkideks: töö - puhkus, kool - kooli lõpp, noorus - vanadus jms. Aga kes siis pärast selle elupuzzle kokku paneb?
Ja täna saigi ema ja venna kaasabiga üks asi vägagi selgeks - ma ju ei taha sitta elu elada ning ma ei pea tegema tööd, kus on ainult päevast-päeva kiirustamine. Ma ei pea tegema tööd keskkonnas, mida ma ei naudi sajaga. Ja ainus mis mind takistab sealt lahkumast, on hirm. Hirm, kas saan ikka hakkama. Hirm, kuidas ma üüri jõuan maksta. Hirm, et äkki jätan kooli pooleli. Hirm, et äkki ei leia uut tööd. Hirm sajatuhande asja ees. Aga mida ma tegelt kardan? Kardan ma siis elada just nii nagu tahan? Tegelikult ju ei karda (või vähemalt ei taha karta). Ja siis ma otsustasingi, et suva mis saab, vaatan mis elu toob ning püüan teda usaldada. Suva see homme!!
Ja elu muutuski kohemaid 4,7 korda huvitavamaks :)
Aga viimasel puhkusenädalal hakkas see tööleminek kuskil sees kriipima, eriti nagu ei kutsunudki tagasi. Ja siis kui läksin tööle, kohe esimesel päeval tulid ette mingid lihtsad asjad, mis olid eriti keeruliseks aetud ja üldse, lasteaedade kogu süsteem lonkab väga tugevalt. Ja noh, kui ma sügise peale mõtlesin... see tundus lihtsalt ülimalt igav: kool ja töö, töö ja kool, kool ja töö, kool ja töö, töö ja töö ja kool jne. Käia tööl, mida südamest ei naudi, on ikka... ma ei teagi... justkui elu raiskamine. Minu elus ei ole kohta ajale, mida raisata. Ma tahan oma elu ikka mõnusalt elada ja tõepoolest tahan iga minutit nautida. Ma lihtsalt ei lähe tagasi sinna igava elu rüppe, kus kõik head asjad tulevad homme, ülehomme, aasta pärast või kunagi... kunagi ikka. Need head asjad on olemas, nad ei tule. Oodates keegi ju kohale ei jõua. Kui ainult oodata elu, siis on suur oht, et see muutubki harjumuseks ning elu jääb elamata. Oodates kooli lõppu, ülikooli lõppu, puhkust... Sel juhul jaotatakse oma elu tükkideks: töö - puhkus, kool - kooli lõpp, noorus - vanadus jms. Aga kes siis pärast selle elupuzzle kokku paneb?
Ja täna saigi ema ja venna kaasabiga üks asi vägagi selgeks - ma ju ei taha sitta elu elada ning ma ei pea tegema tööd, kus on ainult päevast-päeva kiirustamine. Ma ei pea tegema tööd keskkonnas, mida ma ei naudi sajaga. Ja ainus mis mind takistab sealt lahkumast, on hirm. Hirm, kas saan ikka hakkama. Hirm, kuidas ma üüri jõuan maksta. Hirm, et äkki jätan kooli pooleli. Hirm, et äkki ei leia uut tööd. Hirm sajatuhande asja ees. Aga mida ma tegelt kardan? Kardan ma siis elada just nii nagu tahan? Tegelikult ju ei karda (või vähemalt ei taha karta). Ja siis ma otsustasingi, et suva mis saab, vaatan mis elu toob ning püüan teda usaldada. Suva see homme!!
Ja elu muutuski kohemaid 4,7 korda huvitavamaks :)
Friday, July 22, 2011
levist väljas
Vaikselt hakkab see puhkus nüüd lõpule jõudma, mõned üksikud päevad on veel jäänud. Praegu just saabusin (jälle) maailma parimalt tripilt Hiiumaalt ning kohe edasi Pärnusse.
Ja jalanõudega enam ei taha käia ning toas olla on niivõrd võõras... on aeg vist linnalainele tagasi tulla!
Ja jalanõudega enam ei taha käia ning toas olla on niivõrd võõras... on aeg vist linnalainele tagasi tulla!
Tuesday, July 12, 2011
@ puhkusel vol 2
Nii, puhkus endiselt veel kestab, aga kuna olen praegu üle pika pika aja internetis, siis mõtlesin siiagi mõne sõna kirja panna.
Puhkus on idekalt möödunud, enamus ajast olen veetnud õues, looduses. . Kui Vilsandi saarel nädal aega peeglisse ei vaadanud, siis koju jõudes oli üllatus ikka väga väga suur - juuksedki olid heledaks pleekinud...
Rohkem juttu praegu lihtsalt ei taha tulla ning pole põhjust seda välja imeda ka. Tuleb siis, kui on aeg.
Puhkus on idekalt möödunud, enamus ajast olen veetnud õues, looduses. . Kui Vilsandi saarel nädal aega peeglisse ei vaadanud, siis koju jõudes oli üllatus ikka väga väga suur - juuksedki olid heledaks pleekinud...
Rohkem juttu praegu lihtsalt ei taha tulla ning pole põhjust seda välja imeda ka. Tuleb siis, kui on aeg.
Monday, June 27, 2011
Friday, June 17, 2011
-- Indigolapsed
http://www.youtube.com/watch?v=aUrIGsqwkRk
-- see Indigolaste laul on mulle alati meeldinud! Ja kuna täna käisin just kontsertil ka, siis on teemas. Kontsert oli hea, lõbus.
Pärast toimus liiga palju müstikat, ei taha uskuda, et sellised asjad üldse võimalikud on!
Ma sain jälle palju targemaks. Ja mis põhiline: usaldan, usaldan ja usaldan.
-- see Indigolaste laul on mulle alati meeldinud! Ja kuna täna käisin just kontsertil ka, siis on teemas. Kontsert oli hea, lõbus.
Pärast toimus liiga palju müstikat, ei taha uskuda, et sellised asjad üldse võimalikud on!
Ma sain jälle palju targemaks. Ja mis põhiline: usaldan, usaldan ja usaldan.
Thursday, June 16, 2011
@ Vihterpalu
Käisin sõbra sünnipäeval meie vanas tuntud peokohas - Vihterpalus. Lihtsalt naljakas mõelda, et ainult aasta tagasi olid kõik meie peod elavad, jõulised, purjus, naljakad. Täpselt aasta tagasi olime ju meeldejääval Eurotripil, ainult nali, pilti pilti ja purjus... aga nüüd, oleksime justkui vanaks jäänud. Kõik olid vaiksed, tasakaalukad, rahulikud, märkimisväärselt kained. Tundub, et ainult mina pole muutunud vaid ka kõik teised. Või mulle lihtsalt tundub nii :)
Stemenaaliga läksime varahommikul jalutama, sihiks oli vana mahajäetud kasarmuhoone katus. Selle ilusa jalutuskäigu võib samahästi safariks nimetada: nägime küllaltki lähedalt kitse ja tervet metssea peret. Ilus.
Stemenaaliga läksime varahommikul jalutama, sihiks oli vana mahajäetud kasarmuhoone katus. Selle ilusa jalutuskäigu võib samahästi safariks nimetada: nägime küllaltki lähedalt kitse ja tervet metssea peret. Ilus.
Wednesday, June 15, 2011
Tuesday, June 14, 2011
uus elu
Eile päeval nägi ilmavalgust üks imeilus Mona. Ja mul on au sellisele imepisikesele türdukutirtsule tädiks olla. Süda hõiskab rõõmust!
Sunday, June 12, 2011
päikesetõusud.
Elutempo on muutunud mõnusalt suviseks: juba päris mitmel järjestikusel hommikul olen olnud päiksetõusu ajal ärkvel ja nautinud seda imelist vaadet. Ja kui päeva alustada nii varakult või lõpetada nii hiliselt, siis tõesti tunduvad päevad nii teguderohked. Unevajadus on talvel suur, aga suvel vist mitte nii väga :)
Friday, June 10, 2011
discover the world
.
-- kord sain sellise vahva postkaardi! Ja praegu ma avastangi maailma, mis on nii huvitav ja nii maagiline.
Minus on nii palju elurõõmu, et ei oskagi seda kuskile paigutada; mitte kunagi varem pole sellist tunnet olnud. Ja mitte kunagi varem pole elu nii lihtne tundunud. Ja mitte kunagi varem pole kõik nii sujuvalt veerenud. Ja mitte kunagi varem pole elu nii pingevaba olnud. Ja mitte kunagi varem pole ma endast nii palju lugu pidanud. See on muide ilmatult tähtis! Enesest lugupidamine on justkui kõige muu alus. Varem petsin end iga päev, nüüd enam mitte nii tihti.
Ja tõesti mulle tundub, et olengi selle teeotsa üles leidnud, mida mööda soovin oma elurännakut käia. See on ilus, siiras, vaba tee. Ma ei tea, kuhu see tee viib, aga selles ilu peitubki. Mul ei ole väga spetsiifilisi ootusi; mul on südamelähedased unistused, millesse ma ei ole üdini klammerdunud. Ja ma olen tasapisi elu usaldama ka hakanud (muide, elu tõesti üllatab oma imedega). Kui asjad ei lähe päris nii, kui unistan, siis see on ju minu enda valik, kuidas ma sellesse suhtun. Ma võin saada pahaseks ja pettuda, aga täpselt samamoodi võin ma sellest ilgest sitast otsida üles mõne imepisikese kingituse ning selle üle rõõmustada. Kes ütles, et peab igas ebameeldivas olukorras pettuma? Ma ei pea olukordadele üldse hinnangut ju andma. Kui nüüd mõelda, siis eluliselt tähtsaid olukordi pole minu elus vist olnudki... Seega, kas on misgisugustki mõtet end sitasti tunda?
Varem tundus mulle, et elus peab rabelema, peab midagi saavutama. Kogu aeg ketras peas selline mõtteviis, et kui kunagi rohkem aega on, siis teen seda, mida tõesti tahan.. kui kool läbi saab, siis lähen täpselt sinna kuhu tahan... jne. Ma lükkasin kõike edasi või vaatasin tagasi. Nii vähe aega veetsin ma selles praeguses hetkes. Tegelikult, kui nüüd korra mu mõttega kaasa tuled, siis mõtle, mis on su elu ülesanne? Keegi pole ju öelnud, et õige elu on selline, kus teed väga palju asju, mis sulle rõõmu ei valmista. Ja imevähe asju, mis on tõesti südamelähedased... Sest kui sa kohe PRAEGU ei alusta sellega, mida tõesti tahad teha, siis sa ei tee seda tõenäoliselt mitte kunagi. Ikka ja alati tulevad uued kohustused peale, mis tunduvad jube tähtsad. Aga kas on elus midagi tähtsamat kui tõesti elu nautida?
Keegi pole ka öelnud, et elu peab koosnema ainult probleemidest. Minu pea kubises veel mõni kuugi tagasi probleemidest. Ja kui alkoholi jõin, purju jäin, siis justkui unustasin oma muremõtted ja sain nautida hetke. Siis mul oli suva, mis teised arvavad ja mis järgmisel päeval edasi saab. Miks ma ei võiks siis kogu aeg niimodi tunda? Ma teen kõiki asju täpselt samamoodi või pareminigi, aga lihtsalt ma ei tekita iga asja ümber mingeid rumalaid probleeme. Jällegi - kui sügavalt järele mõelda - see on oma valik.
Ei tasu ka vanast asjast kinni hoida, sest seda pole ju enam olemas. See rong sõitis ära - on ees juba järgmine, pane selle peale oma negatiivne minevikukoorem. Pole ju mitte mingisugust vajadust ükskõik millist halba asja kaasas kanda. Pole mõtet viha endas hoida. Mis see annab sulle? See annab sulle mingi loo, mida jutustada. Aga kas sa tahad tegelikult sellises elurollis olla? Vaevalt. Mina igatahes enam ei tahtnud.
Ja minu elu tõesti toimib sedasi väga hästi. Mul on kogu aeg põnev, iga päevaga astun sammu edasi, mõnel päeval astun lausa kaks. See on minu tee ja ma ei mõtle üldse, et kõik peaksid samuti seda mööda käima. Igal matkajal on ju oma tuli :)
Nii kiiresti ongi kogu maailmapilt muutunud; selle "uue" maailma avastamine on minu jaoks kirjeldamatu. Mu elu on saanud tähenduse.
-- kord sain sellise vahva postkaardi! Ja praegu ma avastangi maailma, mis on nii huvitav ja nii maagiline.
Minus on nii palju elurõõmu, et ei oskagi seda kuskile paigutada; mitte kunagi varem pole sellist tunnet olnud. Ja mitte kunagi varem pole elu nii lihtne tundunud. Ja mitte kunagi varem pole kõik nii sujuvalt veerenud. Ja mitte kunagi varem pole elu nii pingevaba olnud. Ja mitte kunagi varem pole ma endast nii palju lugu pidanud. See on muide ilmatult tähtis! Enesest lugupidamine on justkui kõige muu alus. Varem petsin end iga päev, nüüd enam mitte nii tihti.
Ja tõesti mulle tundub, et olengi selle teeotsa üles leidnud, mida mööda soovin oma elurännakut käia. See on ilus, siiras, vaba tee. Ma ei tea, kuhu see tee viib, aga selles ilu peitubki. Mul ei ole väga spetsiifilisi ootusi; mul on südamelähedased unistused, millesse ma ei ole üdini klammerdunud. Ja ma olen tasapisi elu usaldama ka hakanud (muide, elu tõesti üllatab oma imedega). Kui asjad ei lähe päris nii, kui unistan, siis see on ju minu enda valik, kuidas ma sellesse suhtun. Ma võin saada pahaseks ja pettuda, aga täpselt samamoodi võin ma sellest ilgest sitast otsida üles mõne imepisikese kingituse ning selle üle rõõmustada. Kes ütles, et peab igas ebameeldivas olukorras pettuma? Ma ei pea olukordadele üldse hinnangut ju andma. Kui nüüd mõelda, siis eluliselt tähtsaid olukordi pole minu elus vist olnudki... Seega, kas on misgisugustki mõtet end sitasti tunda?
Varem tundus mulle, et elus peab rabelema, peab midagi saavutama. Kogu aeg ketras peas selline mõtteviis, et kui kunagi rohkem aega on, siis teen seda, mida tõesti tahan.. kui kool läbi saab, siis lähen täpselt sinna kuhu tahan... jne. Ma lükkasin kõike edasi või vaatasin tagasi. Nii vähe aega veetsin ma selles praeguses hetkes. Tegelikult, kui nüüd korra mu mõttega kaasa tuled, siis mõtle, mis on su elu ülesanne? Keegi pole ju öelnud, et õige elu on selline, kus teed väga palju asju, mis sulle rõõmu ei valmista. Ja imevähe asju, mis on tõesti südamelähedased... Sest kui sa kohe PRAEGU ei alusta sellega, mida tõesti tahad teha, siis sa ei tee seda tõenäoliselt mitte kunagi. Ikka ja alati tulevad uued kohustused peale, mis tunduvad jube tähtsad. Aga kas on elus midagi tähtsamat kui tõesti elu nautida?
Keegi pole ka öelnud, et elu peab koosnema ainult probleemidest. Minu pea kubises veel mõni kuugi tagasi probleemidest. Ja kui alkoholi jõin, purju jäin, siis justkui unustasin oma muremõtted ja sain nautida hetke. Siis mul oli suva, mis teised arvavad ja mis järgmisel päeval edasi saab. Miks ma ei võiks siis kogu aeg niimodi tunda? Ma teen kõiki asju täpselt samamoodi või pareminigi, aga lihtsalt ma ei tekita iga asja ümber mingeid rumalaid probleeme. Jällegi - kui sügavalt järele mõelda - see on oma valik.
Ei tasu ka vanast asjast kinni hoida, sest seda pole ju enam olemas. See rong sõitis ära - on ees juba järgmine, pane selle peale oma negatiivne minevikukoorem. Pole ju mitte mingisugust vajadust ükskõik millist halba asja kaasas kanda. Pole mõtet viha endas hoida. Mis see annab sulle? See annab sulle mingi loo, mida jutustada. Aga kas sa tahad tegelikult sellises elurollis olla? Vaevalt. Mina igatahes enam ei tahtnud.
Ja minu elu tõesti toimib sedasi väga hästi. Mul on kogu aeg põnev, iga päevaga astun sammu edasi, mõnel päeval astun lausa kaks. See on minu tee ja ma ei mõtle üldse, et kõik peaksid samuti seda mööda käima. Igal matkajal on ju oma tuli :)
Nii kiiresti ongi kogu maailmapilt muutunud; selle "uue" maailma avastamine on minu jaoks kirjeldamatu. Mu elu on saanud tähenduse.
Thursday, June 9, 2011
Tuesday, June 7, 2011
Sunday, June 5, 2011
@ Kiisa
Iga päevaga läheb elu aina ilusamaks, lihtsamaks, loogilisemaks ja maagilisemaks. Ja see on hea. Võib-olla on see tingitud ka sellest imelisest päikesest, mis lõpuks pilvede tagant välja hakkas paistma. Võib-olla on see tingitud hoopis millestki muust. Vahet pole, tähtis on see, et mõnus on olla.
Selle nädalavahetuse veetsin ma Kiisal oma kauaaegse sõbranna Mariaga. Meil oli tõeliselt mõnus puhkus. Meil oli tõeliselt hea söögivalik. Meil oli tõeliselt hea kamin. Meil oli tõeliselt hea tunne. Meil oli tõeliselt sügav ja inspireeriv jutuajamine. Meil oli tõeliselt naljakas. Meil oli tõeliselt parim veesõda. Meil oli tõeliselt hea hea rongisõit koos krokodill Genaga. Meil oli tõeliselt kõrvetav ja pruunistav päikesevõtt. Meil oli tõeliselt hea jalgrattasõit läbi sääsepilvese metsa. Meil oli tõeliselt sügav uni ja tõeliselt maitsev hommikukohv. See oli kvaliteetaeg!
Ka Tallinnasse tagasi jõudes oli mõnus. Nautisin ilusat ilma, head sööki, kaunist näitust, vahvat seltskonda, imelist jalutuskäiku Kalamajas ning taaskord omanäolist päikeseloojangut.
Selle nädalavahetuse veetsin ma Kiisal oma kauaaegse sõbranna Mariaga. Meil oli tõeliselt mõnus puhkus. Meil oli tõeliselt hea söögivalik. Meil oli tõeliselt hea kamin. Meil oli tõeliselt hea tunne. Meil oli tõeliselt sügav ja inspireeriv jutuajamine. Meil oli tõeliselt naljakas. Meil oli tõeliselt parim veesõda. Meil oli tõeliselt hea hea rongisõit koos krokodill Genaga. Meil oli tõeliselt kõrvetav ja pruunistav päikesevõtt. Meil oli tõeliselt hea jalgrattasõit läbi sääsepilvese metsa. Meil oli tõeliselt sügav uni ja tõeliselt maitsev hommikukohv. See oli kvaliteetaeg!
Ka Tallinnasse tagasi jõudes oli mõnus. Nautisin ilusat ilma, head sööki, kaunist näitust, vahvat seltskonda, imelist jalutuskäiku Kalamajas ning taaskord omanäolist päikeseloojangut.
Friday, June 3, 2011
@ Kiili lähistel
Täna varahommikul nautisin oma elu parimat kohvi ilusa hommikuse kaste, linnulauluse ja päiksepaistelise looduse rüppes.
Thursday, June 2, 2011
-- Jeanette Winterson
Mingil elu hetkel peame me kõik valima, kas jääda sellesse valmisehitatud maailma, mis võib küll turvaline olla, või liikuda edasi senitundmatusse ja uude isiklikku ruumi, sageli teisele poole tuntud piire.
Wednesday, June 1, 2011
aeg
Elu keeb täies hoos ning päevad on nii pikad ja valged, et und nagu polekski enam suurt vaja… Aeg tiksub teisiti. Hando Runnel on aja kohta kirjutanud: „Aeg on olnud vaeserahva ainuke võõrandamatu varandus. Aega härjal, aega orjal.“ Mida rikkamaks saab rahvas, seda vaesem ta on, seda vähem on tal puhast aega. Aeg on loodusandide või –varade hulgast seni inimteguri eest kõige kaitstum olnud. Kõike muud on inimene suutnud muundada või moondada, kõige muuga on ta osanud katseid teha, ajaga ei. Aeg on seni allumatuks jäänud. Tema algust ega otsa ei teata. Kui see nii on, on põhjust mõningaseks ärevuseks. Mis on selle pööraku põhjus, et järjest enam asendub ütlus „aega küll“ ütlusega „aeg on otsas“? Midagi tõsist peab olema.“ (H. Runnel „Väravahingede kriiksumist kuulnud“). Soovin Sulle südamest, et Sul ikka aega küll oleks! Et Sul oleks juunikuul ja teistel suvekuudel aega küll paljajalu murul käimiseks, aasadel ja metsas viibimiseks, oma kallitega koos olemiseks. Olgu Sul küllaga aega praegusest valgusrikkast ajast endasse väe ammutamiseks! Olgu sul küllaga aega lihtsalt olemiseks!
-- Minu meilikasti laekus lihtsalt selline kiri täitsa võõralt aadressilt. Lõbus!
-- Minu meilikasti laekus lihtsalt selline kiri täitsa võõralt aadressilt. Lõbus!
Tuesday, May 31, 2011
Monday, May 30, 2011
-- unknown
I do not want to become better than anyone. I want every day to be better than yesterday.
Friday, May 27, 2011
-- Deepak Chopra
Mõtle, kuidas suhted arenevad. Saame hästi läbi kellegagi, kes nõustub meie vaatenurgaga. Tunneme väga lähedast ühendust; tema lähedalolekus tunneme end kehtestatuna. Seejärel lumm puruneb: selgub, et teisel inimesel on palju arvamusi ja uskumusi, millega meie üldse ei nõustu. Selles punktis algab sõda õige ja vale vahel ja tee õnnetuolemisse rullub lahti me ees.
See fakt ise, et oleme lähedastes suhetes, teeb lahkarvamuste-alade leidmise veelgi valulikumaks. Peenel emotsionaalsel tasemel tunneme end mahajäetuna. Selles punktis on armastus ohustatud, sest mõlemad inimesed tunnevad, et naasnud on ego, kes ütleb: "Mul on õigus. See viis, kuidas mina asju teen, on ainuõige. Kui sina armastaksid mind tõeliselt, annaksid järele."
/---/
Et vaatenurkade võrdsus on kindel asi, siis on võimalik võidu-kaotuse stenaariumist lahti lasta. Mida me siis tõeliselt tahame sellest olukorrast, kas seda, et oleks õigus või tahame olla õnnelikud?
See fakt ise, et oleme lähedastes suhetes, teeb lahkarvamuste-alade leidmise veelgi valulikumaks. Peenel emotsionaalsel tasemel tunneme end mahajäetuna. Selles punktis on armastus ohustatud, sest mõlemad inimesed tunnevad, et naasnud on ego, kes ütleb: "Mul on õigus. See viis, kuidas mina asju teen, on ainuõige. Kui sina armastaksid mind tõeliselt, annaksid järele."
/---/
Et vaatenurkade võrdsus on kindel asi, siis on võimalik võidu-kaotuse stenaariumist lahti lasta. Mida me siis tõeliselt tahame sellest olukorrast, kas seda, et oleks õigus või tahame olla õnnelikud?
Thursday, May 26, 2011
naiivsus - hea või halb omadus?
Kui keegi on siiralt õnnelik, siis mõeldakse, et ta on naiivne...
Ilmselgelt, mina olen paljude arvates naiivne. Ja mind see ei häirigi, et mind naiivseks peetakse, sest tegelikult olen lihtsalt õnnelik. Kuidagimoodi on kaks väga erinevat sõna ühte sulanud.
Ilmselgelt, mina olen paljude arvates naiivne. Ja mind see ei häirigi, et mind naiivseks peetakse, sest tegelikult olen lihtsalt õnnelik. Kuidagimoodi on kaks väga erinevat sõna ühte sulanud.
Wednesday, May 25, 2011
-- Eckhart Tolle
Enamik inimesi näeb vaid väliseid vorme, adumata sisemist olemust, nii nagu ei aduta ka enda sisemist olemust, samastudes vaid oma füüsilise ja psühholoogilise kujuga. Kui inimeste tajud jõuavad kohaloleku, vaikuse ja erksa tähelepanu teatud tasemele, suudavad nad tunnetada elu jumalikku olemust, seda igas olendis ja eluvormis olevat teadvust või vaimu, näha selle ühtekuuluvust nende oma olemusega ning armastada seda siis kui iseend.
Tuesday, May 24, 2011
-- Eduard Uspenski
.
-- sellise kuulutuse pani üles krokodill Gena.
Sellise raamatu sain ma endale täna, pärast aasta pikkust ootamist. Ja ma olen väga väga õnnelik :)
-- sellise kuulutuse pani üles krokodill Gena.
Sellise raamatu sain ma endale täna, pärast aasta pikkust ootamist. Ja ma olen väga väga õnnelik :)
Sunday, May 22, 2011
@ Valga
Tõeliselt soe esimene päike. Lõõgastav ujumine säravas järves. Värvikirevad päikesetõusud ja -loojangud. Maailma magusaim uni. Võilillemered. Karastav bassein. Jalutuskäigud, unine rongisõit. Elujõudu täis apelsin. Puhtaim kaevuvesi. Värske hommikune kaste ja hingematvalt ilus linnulaul. Naeratust väärt lapsepõlvemälestused. Vanad tuttavad lõhnad. Rahu. Täius. Küllus...
Subscribe to:
Posts (Atom)